10/2015 
Enn Veevo, Palade priikogudus
Oktoobri esimesel nädalal jäid mulle maailma uudistes silma kaks lugu kristlaste vastu suunatud vägivallast maailmas. 2. oktoobril šokeeris maailma koolitulistamine Umpqua kolledžis väikeses Roseburgi linnas USA Oregoni osariigis. Tulistajaks oli samas koolis õppiv 26-aastane noormees. Ellujäänud tunnistavad, et vähemalt osaliselt valis tulistaja oma ohvreid nimelt klassis olnud kristlaste hulgast. Tunnistajate sõnul küsis ta kaasõpilaste käest, kas nad on kristlased ja jaatava vastuse korral tappis nad.
Open Doors hindas 2014. aastat moodsa aja kõige kristlastevaenulikumaks, hoiatades samas, et hullem on tulemas.
Teine juhtum on Süüriast. Misjoniorganisatsiooni Christian Aid Mission teatel vangistasid ISIS-e terroristid augustis Aleppo lähedal 11 kohaliku päritoluga misjonäri ja ühe töötaja 12-aastase poja, kes olid keeldunud piirkonnast lahkumast ja olid jätkanud tööd, millele Jumal oli neid kutsunud.
Neilt nõuti Kristuse salgamist ja tagasipöördumist islamisse. Kõik keeldusid kindlameelselt. Peale jõhkrat peksu ja piinamist löödi neli neist, kaasa arvatud poiss, risti. Ülejäänutel raiuti pead maha.
Need on vaid kaks juhtumit sellest aastast. Kristlastevastane vägivald on aasta-aastalt kasvanud. Tagakiusatud kristlasi teeniv organisatsioon Open Doors hindas 2014. aastat moodsa aja kõige kristlastevaenulikumaks, hoiatades samas, et hullem on tulemas. Tagakiusu all kannatab ligikaudu 100 miljonit kristlast erinevates maailmaosades.
Olen üles kasvanud Eesti NSV-s nn stagnatsiooni ajal. Hoolimata ametlikult deklareeritud usuvabadusest sekkus riik üsna jõuliselt koguduste siseasjadesse. Riik üritas kontrollida, kes tohivad palvelas või kirikus kõneleda, laste- ja noortetöö oli keelatud, usklikel ei olnud asja mitmetesse ametitesse. Vaimulikud pidid erinevate „eksimuste" eest tihtipeale maksma trahvi. Usuvabadus aga tähendas eelkõige vabadust mitte uskuda.
Hoolimata kõigest oli vähemalt 1980-ndatel usklike ja ka koguduste tagakiusamine pigem administratiivne. Vangistamisjuhtumid, samuti füüsiline vägivald olid harvad.
Eesti taasiseseisvumine tõi meile ka tõelise usuvabaduse. Ilmselt ei ole olnud paremat aega Kristuse sõnumi kuulutamiseks kui praegu. Meie käsutuses on nii hooned ja rajatised kui kõikvõimalikud tehnilised vahendid raadiost ja televisioonist internetis edastavate otseülekannete, Facebooki ja Youtube'ni.
Kahjuks on karta, et ka meie turvalises Lääne-Euroopas, mille osaks oleme pürgimas, on tõelise usuvabaduse aeg lõppemas. Juba on märke vaimulike sõnumite tsenseerimisest ja korrigeerimisest, vastuvõetud või kavandatavad vihakõne seadused pöörduvad ka koguduste vastu. Humanistlik poliitkorrektsus püüab kõike kristlusele viitavat nägemisulatusest kaotada, pinnuks on silmas nii ristide kujutised kui isegi kirikukellade helin. Eestis on neid ilminguid veel vähe, kuid suundumus sinnapoole on olemas. Veel ei ole märke organiseeritud füüsilisest tagakiusust, kuid ka see ei ole välistatud.
Võime peatselt jõuda tagasi aega, mil kristlaseks olemine nõuab vaprust. Lugesin seoses Roseburgi tulistamisega Internetist järgmist anonüümset mõttetera: „Kes on vapraim inimene Ameerikas? See, kes Umpqua kolledžis teisena tunnistas, et ta on kristlane, peale seda, kui tulistaja oli tapnud esimese."
Tagakiusu asjal ei ole enam kohta leigele usuelule. Apostel Pauluse sõnade kohaselt ei võitle me mitte inimlike jõududega, vaid „selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega" (Ef 6:12). Meid on kustutud üles võtma oma vaimulik sõjavarustus ja võitlema vapralt.
Ma ei tea, kas ma suudaksin püssitoru ees julgelt tunnistada oma usku. Veel enam, minna usu nimel vastu piinamistele. Inimlikult ei ole mul kindlasti sellist vaprust, kuid ma loodan Jumalale, kes annab jõudu ka olukordades, mis mulle on liiga rasked.
Ma palun ja loodan, et me ei peaks omal maal kunagi seisma Kristuse pärast silmitsi surmaga. Peaksid need olukorrad aga tulema, siis olgu meil ülalt tulevat vaprust seista julgelt oma usu eest.
