2/2009 Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor
Jakob Hurda piibliveendumus sundis teda eestlasi ühendama
Eesti rahva kujunemisloos on mees, kes vaatas sügava usuga Kristusele ja keda see isiklik usk sundis sõnastama nägemuse, mis muutis kogu rahvast. Tema nägemus sütitas nii, et paarikümne aastaga kujunes killustatud maarahvas eesti rahvuseks. See mees on Jakob Hurt.
Jakob Hurdalt pärinevad sõnad: „Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt." Vabariigi 90. juubeliaasta lõpul on põhjust seada eeskujuks tema usk Kristusesse, tema julgus omada visiooni ja elada sellele visioonile.
Hurt oli kirikuõpetaja, rahvaluulekoguja ja teadlane, rahvusliku ärkamisliikumise liider. Aga üle kõige, julgen öelda, oli ta Eesti suuremaid usumehi. Ka tänapäeva teaduslikus eluloos tõdetakse, et ta rajas oma elu lapsemeelsele usule Kristusesse ja Piibli õpetusse (Mart Laar, 1995).
Pea igas teises Hurda jutluses kordub piiblisalm: „Me ei ela üksnes leivast." Sellega mõtles Hurt, et tuleb endaga vaeva näha, südameharidust nõuda, uskuda – väliste asjade, ka ühiskondlike asjade juured on usus Jeesusesse. See on hämmastav ja tohutult usku kinnitav, kui läbiv, loomulik ja esmatähtis oli Hurda jaoks usk Kristusesse! Ükski tema põhjalikum elukäsitlus ei saa sellest mööda. Kui see Hurda elust ära võtta, siis ei oleks ka tema rahvuslikul visioonil enam alust.
Jakob Hurdastki oleks võinud saada sakslane
Eesti rahvas ei olnud 150 aastat tagasi veel omaette rahvus. Iga eesti keelt kõnelev inimene, kui ta sai vähegi rohkem haridust, muutus sakslaseks. See polnud isegi mitte taunimisväärne – see oli sama loomulik kui näiteks meil edasiõppimine pärast põhikooli lõpetamist. Eestlasi kui rahvust polnud olemas – olid inimesed, kes rääkisid maakeelt. Üldlevinud seisukoht oli, et eestlastele on kõige parem, kui nad muutuvad sakslasteks. Nii arvasid ka eestlased ise. Sellises keskkonnas kasvas Jakob Hurt: lõpetas saksa keeles gümnaasiumi ja läks ülikooli – kõigi eelduste kohaselt oleks temastki pidanud saama sakslane.
Aga 1850ndatest alates hakkas tulema muutus. Tekkis eestikeelne ajakirjandus ja see hakkas ühendama neid, kes nõudsid eesti rahvale eluõigust. 10 aasta jooksul kasvas rahvuslike organisatsioonide ja aktivistide hulk. Vaja oli ühendavat tõuget. Selleks sai esimene üldlaulupidu 1869, mille eesmärgiks oli koondada palju rahvast, et tekiks üks tervik. Seal, esimesel laulupeol, pidas peakõne 30aastane Jakob Hurt.
Rahva visioon vajas sõnastajat
Jakob Hurda veendumus oli, et eestlastest peab saama teistega võrdväärne rahvas, kes räägib oma keelt ja kus on esindatud kõik ühiskonnakihid. Hurda jaoks oli see eelkõige usulis-kõlbeline küsimus: kui eestlased on Jumala tahtest ilma loodud, siis peab neil olema õigus enesemääratlusele. Laulupeokõnes esitas ta kolm üleskutset: (1) jääda oma rahvusele truuks, eriti kõrgemas seisuses; (2) kasvatada rahva ühtsustunnet ühistegevuse kaudu; (3) edendada emakeelset haridust. Sellest laulupeokõnest sai omamoodi programm, mis sõnastas kokkutulnute meelsuse. Kreutzwald kommenteeris: „Hurt torkas oma kõnega otsekui herilasepessa."
Aasta hiljem, rahvuslike juhtide nõupidamisel Helmes, ütles Hurt välja mõtte, mis on ta tuntuks teinud: „Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt." Loomulikult polnud tegemist ainulaadse ideega. Hurt lihtsalt suutis leida õnnestunud sõnastuse. Hurdast 20 aastat vanem Jannsen tänas Hurta pisarates. Kiidusõnadega polnud kitsi Jakobson. Koidula kirjutas: „See oli värskendav vaimukarastus, niisugune kosutus, mis mulle ja teistele küll harva osaks võib saada; ühtlasi külv, mis tulevikus peaks oma head ja rohket vilja kandma."
Läks veel 20 aastat, milles oli palju keerulisi olukordi, vastuseisu ja õnnestumisi. 1870ndate keskel muutus rahvuslik mõtlemine Eestis normaalseks ja enesestmõistetavaks asjaks. Veel mõni aasta edasi ja ebaloomulikuks muutus vastupidine: vastuseis rahvuslikele püüetele.
Julge unistada suurtest asjadest!
Mida on meil õppida selle usumehe, Jakob Hurda elust. Kõigepealt, Hurda jaoks oli eestluse küsimus eelkõige usuline, mitte poliitiline küsimus. „Vaadakem üles Kristusele" (Hb 12:1) on iga tõelise visiooni eeldus. Hurt oli kodunt kaasa saanud vennastekoguduse tausta ja kuigi ta luges ka mitmesuguseid moodsaid vaateid Piiblile, jäi ta enda sõnutsi „lihtsa lapseliku piibliristiusu" juurde.
Kogu rahvast haaranud visiooni aluseks oli Hurda jaoks neljas käsk: „Austa oma isa ja ema!" Inimene, kes ei jää truuks vanemate keelele ja meelele, et austa oma vanemaid. 19aastasena kirjutas Hurt päevikusse: „Eesti rahvas, miks ei austa sa oma vanemaid." Elu lõpuosas kirjutas ta sugulastele: „Pidage kinni neljandast käsust... jääge ustavaks oma rahvale ja rahvusele, milles Jumal teil sündida on lasknud ja milles te elate ja liigute" (Laar, lk 173).
William Wilberforce, kes võitles kogu oma elu orjakauplemise keelustamise eest Inglismaal, kurtis kord oma sõbrale: „Me oleme vist liiga noored selleks, et saada aru, et mõni asi lihtsalt pole võimalik." Sõber vastas: „Sellepärast me neid asju teemegi." Ärgem piirdugem sellega, mis on inimlikult mõistlik, võimalik või jõukohane. Kui me teeksime ainult seda, mis on inimlikult mõistlik või jõukohane, siis jääks maailm päästmata, püha elu elamata ja igavene kuningriik kätte saamata. Armasta Jeesust – ja julge unistada suurtest asjadest!
Jumala riik on rohkem kui sõnad
Teiseks on meil Hurdast õppida seda, et jumalariik on rohkem kui sõnad. Me oleme küll taevariigi kodanikud ja maa peal ainult ajutised külalised. Ent Jumal on meid siia pannud selleks, et me mõjutaksime oma kogukonda. Kogudus on „maa sool" ja „maailma valgus" ainult siis, kui ta on kaasas selle maailma tegemistes.
Hurda kutsumuseks oli saada kirikuõpetajaks, mitte poliitikuks. Oma visiooni kirjutas ta 21aastase noormehena isiklikku päevikusse. Seda ei mõelnud ta välja eduka poliitilise kampaania läbiviimiseks. Aga ustavus Jumalalt saadud visioonile tegi temast paratamatult ühiskonnategelase, ehkki ta jäi elu lõpuni esmalt kirikuõpetajaks.
Nii ka meie vaimulik kutsumus teeb meist ühel või teisel viisil ühiskonna aktiivsed liikmed. Meie vaimulik visioon sunnib meid paratamatult osalema ühiskonnas ja muutma seda paremaks, õiglasemaks, rõõmsamaks. Nõukogude ühiskond surus usu kiriku seinte vahele ja inimeste südametesse. Aga Jeesus näitas eeskuju, kuidas jumalariigi kodanik seisab õigluse eest, tervise eest, looduse eest, halastuse eest, rahu eest. Meil ei ole õigust jääda oma väikesesse turvalisse maailma. Meil on jumalik kohustus mõelda laiemalt, omada visiooni ka teiste jaoks, mõjutada maailma! Muidu on meil surnud usk.
Ole valmis vastuseisuks
Kolmandaks on meil Hurda elust õppida püsivust vastasseisudes. Suureks valuks oli Hurdale see, et eesti asja ajamine oli peaaegu patuasjaks paljude teiste kirikuõpetajate jaoks, kes üldiselt olid ju saksakeelsed. Kiriku sinod hindas 1875. aastal rahvuslikud püüded kahjulikeks, peaaegu et anti-kristlikeks.
Mida julgem on visioon, seda rohkem võib eeldada vastasseisu. „Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka... Kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.... Taevariiki rünnatakse ja ründajad kisuvad selle endale" (Mt 10:34,38; 11:12). On olukordi, kus oma visiooni eest tuleb võidelda, raevukalt võidelda – nõuda jumalariiki ja Tema õigust.
Teistlaadi vastasseis tuli rahvusliku liikumise rivaalide poolt. 40aastaseselt lahkus Hurt kirikuõpetajaks Peterburi. Seal asus suurim eestlastest linnakogukond, koguduses oli 10.000 liiget ja Hurda ajal kasvas liikmete arv 20.000-le. Hurda siirdumist Peterburi kasutasid aga ära tema rivaalid rahvuslikus liikumises: ta tagandati mitmelt oluliselt kohalt, tema vastu kirjutati laimu ajalehtedes. See oli suur pettumus. Teatud määral Hurt taandus rahvuslikust liikumisest, tegeles kogudusega, teadustööga. Aga visioon ei kadunud – ainult selle väljund teisenes. Sama visiooni „Ära salga oma vanemate keelt ja meelt" edendas ta nüüd Peterburi eestlaste seas. Kuna samal ajal tugevnes Eestis venestamine, siis sai Peterburi eestluse edulugu omamoodi lootuskiireks rahvuslikule ärkamisele. Jumal kasutab ka olukordi, mis meie arvates on läbikukkumised!
Hurda visiooni tulemused
Hurda viimaseks suureks kõneks jäi 1906. aastal Tartu Vanemuise teatrimaja avakõne. Väikesest aguliseltsist oli saanud Baltimaade moodsaima seltsimajaga rahvuslik organisatsioon. Killustunud maarahvas tundis end vaieldamatult ühtse rahvana. Visiooni algusest oli möödas 40 aastat.
Selles kõnes ütleb Hurt inimese visiooni täideviimise kohta: „Tahame ükskord eluõhtul magusasti surma unesse suikuda, siis ei tohi me oma ajalikus elus mitte magada..., vaid peame oma kohuseid õieti tundma ja nõnda kui ustavad majapidajad neid ausasti täitma. Pidagu igaüks oma ametit nõnda, kui kord ja kohus on" (Laar, lk 173).
***
Tasub küsida, mis on see märksõna, mis sinu südame põksuma paneb; mille juurde sa ikka ja jälle tagasi tuled. Igatsusest visioonini on vaid üks samm. Vaata Kristusele, mõtle suurelt, unista julgelt! See ei tähenda, et sa juba tead, mida selle visiooniga peale hakata. Kui see on Kristuselt, siis sunnib see paratamatult tegutsema ja muudab maailma.
Ajalooliste andmete osas olen kasutanud Mart Laari monograafiat „Raamat Jakob Hurdast", Tartu: Ilmamaa, 1995.
