03/2018 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor, KUSi õppejõud
Seminari talvekonverents „Vaba kirik, vaba riik”, 17. veebruar 2018
Paljud meist on kuulnud järgnevat vagajuttu. Keiser Nero ajal puhkes Roomas kristlaste verine tagakiusamine. Sõbrad soovitasid apostel Peetrusel linnast põgeneda. Ta asubki teele, kuid Via Appial kohtab ta Kristust. Ta küsib Kristuselt: „Quo vadis – kuhu lähed?” Kristus vastab: „Sinu eest uuesti surema!” Jeesuse vastus puudutab Peetruse südant sedavõrd, et ta pöördub Rooma tagasi. Seal ta vahistatakse ja hukatakse tagurpidi ristilöömisega.
Eesti Vabariigi 100. aastapäeva raames oli meil uuesti põhjust küsida iseendilt ja Kristuse koguduselt: Quo vadis – kuhu lähed?
Kristlaste hulgas ei tohiks valitseda mingit üleloomulikku sümpaatiat aristokraatia ja absolutismi põhimõtete suhtes.
Järgnev ettekanne ei ole niivõrd teoloogiline, kuivõrd Eesti ühiskonna oleviku ja tuleviku arenguid kirjeldav. Kuid iga kirjeldus kirjeldab ka kirjeldajat.
Teen ekskursi rahvusriigi tähendusele, ohtudele ja võimalustele. Kirjeldan postkoloniaalsete maade üldisi arengumustreid (n-ö rannalainetusi) ja globaalseid kultuurilisi arenguid (n-ö ookeanilaineid ja -hoovusi). Nõnda tuleviku võimalusi ja ohte kaardistades küsin: (kaudselt: „Kes me oleme?”), „Kuhu läheme?” ja „Mis on vabakogudustena meie püsiv ülesanne vabas riigis?”
Vabaduse õnnistus ja needus
Hannah Arendt kirjutab oma essees „Mis on vabadus?”: „Kui vabadus esmakordselt meie filosoofilisse traditsiooni ilmus, oli selleks tõuke andnud usulise pöördumise kogemus, esmalt Pauluse ja seejärel Augustinuse oma.”
Üks vabakirikliku paradigma teerajajaid oli Julius Köbner, saksa baptisti jutlustaja, laulude looja, juudi rabi poeg. Ta pöördub reformeeritud jutlustaja Johannes Geibeli jutlusi kuuldes ja ühineb Hamburgi luteri kirikuga. Gerhard Onckeni kuulutuse mõjul laseb ta end 1836. aastal ristida ja saab baptistikoguduse liikmeks. Ta toonitab oma „Vaba algkristluse manifestis saksa rahvale” (1848), et ühiskond vajab usuvabadust. 1861. aastal tõlgib ta esimesena Søren Kierkegaardi saksa keelde, leides, et suure taanlase võitlus valitseva kiriku vastu on kooskõlas baptistlike arusaamadega. Hiljem kujuneb temast tõeline evangeelse alliansi eest võitleja.
Köbner leiab, et vabakiriklik elukorraldus käib käsikäes demokraatliku riigikorraga. Tema nägemuses on vaba algkristlus rajatud põhiseadusele: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija” (Mt 20:25j). Sellest lähtudes ei tohiks kristlaste hulgas valitseda mingit üleloomulikku sümpaatiat aristokraatia ja absolutismi põhimõtete suhtes ja seetõttu on ka igasugune aristokraatlik ja hierarhiline element kogudusele olemuselt võõras. 
Peab ütlema, et pärast demokraatliku liikumise mahasurumist ja reaktsiooni pealetungi Saksamaal ei julgenud kujunevad vabakirikud enam selliseid mõtteid väljendada. Prohvetliku tunnistuse asemel rõhutute hulgas kohanduti ja laveeriti suhetes võimudega. Seda soodustasid ka kaks sisemist põhjust. Esiteks: ülemusi käsitleti Jumala armust antud heaolu garandina. „Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele” (Rm 13:1). Teiseks: käsitlus pärispatust. Pattu vaadeldi niivõrd radikaalsena, et inimeses ei jäänud üle mingeid positiivseid omadusi, millest kinni haarata ja mille abil ühiskonda vormida. Kogu tähelepanu oli pööratud oma hinge päästmisele ja pühitsusele.
Ma ei alustanud meelega anglosaksi maailmast, Roger Williamsist, William Pennist ega USA neljandast presidendist James Madisonist, kelle ajal rakendus Ameerika Ühendriikide konstitutsioonis usuvabaduse printsiip. Miks? Sest Eesti baptismi arengut mõjutas sellel esimesel perioodil asjaolu, et me kuulusime Saksa Baptistiliitu ja meie esimesed juhid said oma hariduse saksakeelses ruumis ja meeles.
Karl Kaups kirjeldab albumis „50 aastat apostlite radadel” (1934) baptismi Eestis kui „omapärast rahvuslikku” ja „vabadusliikumist”. Ta ütleb: „Tõsine sisemine usk on harilikult ka vabaduse alus. […] See liikumine oli vabakoguduslik liikumine. Seega tema põhiideeks oli algusest saadik täielik südametunnistuse- ja usuvabadus. Niisuguse liikumisena ta vabastas ennast kohe riigikiriklikust survest ja võimuvalitsusest. […] Riigikiriklus on alati olnud tagurluse tugi ja absolutismi pooldaja. Vabakogudused aga püsivad demokraatlikul põhimõttel. […] Sel viisil kaudsel teel selleaegne baptismi liikumine taotles ka rahvuslikku ja poliitilist vabadust” (lk 12–13). „…ühtlasi süvenes sealjuures tema rahvuslik tunne” (lk 14).
Olgu öeldud, et Eesti baptismi 25. aastapäeva albumis kirjeldatakse Andres Tettermanni pöördumise lugu veel eraldumisena rahvuslikust ärkamisliikumisest (ilmalike laulukooride, näiteringide ja seltside tegevus).
Kui Kaups neid ridu kirjutas, toimus Eesti ühiskonnas murrang, mis lõppes nn „vaikiva ajastuga” ja sellele järgnenud traagiliste sündmustega. Pärast Riigikogu erakorralise V istungjärgu lõppu 2. oktoobril 1934 teatas siseminister Kaarel Eenpalu, et Riigikogu on pandud vaikivasse olekusse, see tähendab, et tulevikus tal enam kokku tulla ei lubata. Praegu peetakse „vaikiva ajastu” alguseks 12. märtsil 1934 riigivanem Konstantin Pätsi poolt välja kuulutatud üleriigilist kaitseseisukorda.
Rahvusluse õnnistus ja needus
Rahvuslust saadab kujutlus, et kõik inimesed, kes on samast rahvast sündinud, on mingil loomulikul viisil üksteisega seotud (geograafiline päritolu, ühine keel) ja võivad nagu ühe perekonna liikmed üksteisele toetuda. H. Arendti järgi tekkisid rahvused kõikjal, „kus rahvad hakkasid end mõistma ajalooliste ja kultuuriliste ühtsustena” (lk 487). Ta möönab, et sellise kujutlusega seotud soojus ja turvalisus sobis, et „moodsa inimese õigustatud hirme atomiseeritud ühiskonna džunglis vältida, kuna sellist liikumist saatis „uniformeerumine ja inimeste massilised kogunemised, mis pakkusid ühiskondlikku kodu- ja kindlustunnet”” (lk 499). Otsustav on Arendti jaoks see, et rahvusriik tahab olla alates Prantsuse revolutsioonist „kogu rahva esindaja”. Nii sulavad kokku kaks faktorit, „rahvuslik kuuluvus ja riigiaparaat”. Neid samastatakse rahvusliku mõtlemisega. Küsimuse alla pannakse riigi kõrgeim ülesanne – pakkuda kaitset „kõigile territooriumi elanikele, sõltumata nende rahvuslikust kuuluvusest” (lk 487j). Rahvus astub seaduse asemele. Individuaalse vabaduse asemele astub „vaikiv ajastu” rahvusriigi säilitamise nimel.
USA etnoloog Clifford Geertz oma raamatus „Kultuuride tõlgendamine” (Tänapäev, 2017) ütleb: „Just nagu religioonil, on ka rahvuslusel nüüdisaegses maailmas halb kuulsus… Religioosne fanatism ja natsionalistlik vihkamine on kahepeale kokku (ja mõnikord üheskoos) toonud inimkonnale tõenäoliselt suuremat kahju kui ükskõik millised kaks teist ajaloolist jõudu ning kahtlemata toovad seda veelgi” (lk 339).
Selles mõttes on Eesti hümni viimane salm ohtlik: „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!” Kas Jumal saab õnnistada kõike, mida jumalatu rahvas ette võtab?
Eesti Vabariik kui postkoloniaalne riik
Kui me vaatleme rahvaste merd, kus aeg-ajalt tõuseb metsalisi, nagu Piibel seda kirjeldab (Ilm 13), siis sellel merel on ranna- ja ookeanilaineid – väikseid konflikte, mis näivad suurtena, ja suuri konflikte, mis näivad väikestena.
On hämmastav, kui sarnane on olnud vaba Eesti riigi areng meist varem vabanenud riikidega.
Vaadakem alul rannalainetust
Geertz käsitleb eelmainitud teoses postkoloniaalsete riikide (Indoneesia, Birma, India, Pakistan, Tuneesia, Maroko) sisemisi konflikte ja arenguid. On hämmastav, kui sarnane on olnud vaba Eesti riigi areng meist varem vabanenutega. Geertz ütleb: „Iseseisvumine näis tõotavat – rahva võimu, kiiret majanduskasvu, sotsiaalset võrdsust, kultuurilist uuestisündi, ja mis kõige tähtsam, lõppu lääne ülemvõimule –, siis pole üllatus, et selle saabumine on kaasa toonud pettumust” (lk 314). Meil tuleb „lääs” asendada vaid „idaga”. Pettumuse märke võib leida kõikjal: nostalgias vabadusvõitluse eredate isikute järele, pettumus parteipoliitikas, parlamentarismis, bürokraatias ja uues ametnike ja kohalike võimude klassis, suunataju puudumises, ideoloogilises tüdimuses ning verbaalse ja füüsilise vägivalla levikus. Korraga mõistetakse, et asjad, mille põhjuseks tundus vaid võõrvõim, on palju keerulisemad.
Järgneb aprillikuu Teekäijas
