Keerulise aja valikud

August 2020 22 rahakasutus
Ardo Ojasalu, Oleviste kogudus

Enam kui kümmekond aastat tagasi võisime elada nagu suurel rahu ja stabiilsuse ajal, kus elu muutus jätkuvalt paremaks. Nüüd on need ajad aga möödas. Alates kümne aasta tagusest finantskriisist on maailm muutunud kurjemaks ja ettearvamatuks.
Tänast olukorda ilmestab see, et üleilmsed teemad jõuavad kiiresti meie enda koduõuele ja mõjutavad igaüht meist – kui mitte otseselt, siis kaudselt kindlasti. Kõik see, mis sünnib Hiinas või Ameerikas, ulatub tänapäeva kiire liikumise ajastul meieni vaid mõne hetkega, rääkimata sellest, mis toimub lähemal. Seda tõendas ilmekalt märtsis meieni jõudnud Covid-19 viirusepuhang, mis sundis inimesi loobuma tavapärasest elurütmist ja keskenduma oma esmaste vajaduste rahuldamisele. Sellega muutus väga palju ka meie majandustegevus.
Rääkides majandusest, peavad inimesed tihti silmas vaid glamuuri, mis ajakirjanduse kõmujanu kaudu igapäevaselt meieni jõuab – kes kui rikas on, kui palju raha teenis, kes pankrotti läks ja kui palju miski kaup või teenus maksab. Majandus aga on olemuslikult palju laiem – see on tegevus, millega me kindlustame oma toimetuleku ja tagame arengu. Kõik osalevad oma igapäevases eluringis majandustegevuses ja kõik sõltume majanduse heast käekäigust. Me teeme seda ja elame sellest.

Majandus aga on olemuslikult palju laiem – see on tegevus, millega me kindlustame oma toimetuleku ja tagame arengu.



Seetõttu oli pisut ehmatav paljude riikide, sh ka Eesti reaktsioon Covid-19 levikule, kus peamise abinõuna nähti ette isolatsiooni. Kui see on tõesti ainuke võimalus tapva viiruse vastu võitlemiseks, tuleb mõista, et see meede saab olla vaid ajutine, sest vili vajab külvamist ja lõikamist, tuba vajab kütmist (vähemalt meil põhjamaades) ja inimesed peavad liikuma, et oma esmaseid vajadusi rahuldada.
Sügiseks oodatakse viiruse teist lainet. Arvestades kõike, mida me viiruse avaldumise kohta teame, on väga tõenäoline, et uus haigestumispuhang tuleb. Ilmselt kulub veel päris palju aega, enne kui inimesed saavad piisava resistentsuse, et haigestumine ei saaks nii massiliselt levida, või kuni leitakse meditsiinilised vastumõjud. Kuid ka viirus areneb ja muteerub ning kas Covid-19 või Covid-20 või mõne muu nimetuse all jäävad need gripilaadsed viirused meid saatma ka tulevikus. Tuleb õppida elama ja toimetama uues olukorras. On hea, et seda justkui on mõistetud ja kevadega sarnaseid isolatsioonimeetmeid ei planeerita. Kindel selles siiski olla ei saa.
Eelmise viirusepuhangu sotsiaalsete tagasilöökide leevendamiseks rakendasid riigid erinevaid inimestele ja ettevõtetele suunatud toetusmehhanisme. Makromajanduslikult tähendasid need kõik raha pakkumise suurendamist. Riigid võtsid selleks laenu ning keskpangad trükkisid raha juurde ja lõdvendasid regulatsioone, et laenuandjatel oleks, mida laenata, ja riikidel oleks eelarvega võimalik minna suuremasse defitsiiti. Kuid juba enne seda olid pankadevahelised intressid negatiivsed ning praegune riikide ja keskpankade poliitika ei ole seda muutnud.
Negatiivne intress laenusuhetes on üsnagi äraspidine nähtus, kuid juba alates 2015. a sügisest on see jonnakalt nii püsinud. Olemuslikult tähendab see, et parem on olla võlgu, kui omada raha. Kogu senine talupojatarkusel põhinev elumudel, mis keskendub säästmisele ja tuleviku kindlustamisele, selmet kõik raha kohe ära kulutada, on justkui küsitava väärtusega. Negatiivne intress omab aga mõju väga suuremahulistes tehingutes (pankadevahelised, riikidevahelised ja muud finantsinstitutsioonid). Tavaettevõtjad ja üksikisikud peavad ikka oma laenu teenindamiseks intresse maksma. Odava (negatiivse intressiga raha) mõju on siiski ka inimeste tasemel tunda – kes 2000. aastate keskel võtsid Euriboriga seotud kodulaenu, maksavad täna väga madalat intressi. Ettevõtlussektor, kus laenamise võime on säilinud ja kus ideed investeerimiseks on mõistlikud, saavad pankadest raha üsna soodsatel tingimustel.

Tavaettevõtja ja üksikisik peavad ikka oma laenu teenindamiseks intresse maksma.

Nii finantskriisijärgne kui ka praegune rahapakkumise suurenemine peaks klassikalise majandusteooria kohaselt kaasa tooma inflatsiooni. Keskpankade poliitika on aga suunatud inflatsiooni kontrolli all hoidmisele. Nii ongi tekkinud äraspidine olukord, kus ringluses oleva raha hulk on suurenenud, kuid inflatsiooni regulatiivne kontrollimine ning rangemad reeglid kommertspankadele on toonud kaasa olukorra, et raha on kogunenud pangandussektorisse ja „üle ääre“ ajamise efektina ongi intressid pööranud miinusesse. Senise rahapoliitika jätkumise korral ei ole näha, et need pöörduksid positiivseks.
Mida siis teha, kas unustada tavatarkus säästude kogumiseks ja osta valimatult kõike, mis kätte juhtub?
Tuleviku ootamatuste vastu kindlustamine on alati hea tarkus. Säästud raske aja üleelamiseks on iga mõistliku majapidaja hoolsus. Küsida tasub aga, kas raha tavalise pangahoiuse või pensionisambana on sääst, millele võib kindel olla? Negatiivsed intressid on olemuslikult hoiatus, et rahasüsteem on ebakindel ja säästude varumine lihtsalt rahas ei pruugi olla pikaajalises vaates hea valik. Rahapakkumise suurendamine, samaaegselt reaalmajanduse aeglustumisega, ainult suurendab rahasüsteemi ebakindlust. Raha väärtus säästude hoidjana on kindlasti ohus ja senise poliitika jätkudes peab see loogiliselt lõppema kas tavalise inflatsiooni või muu raha väärtust vähendava majandusprotsessiga.
Seetõttu on mõistlik maised säästud koguda varas, mis säilib loomulikuna meie ja järeltulevate põlvede ajal. Aegumatute varade väärtus säilib ka siis, kui raha saab inflatsioonis kannatada. Eelkõige on need varad, mida me kõik vajame igapäevaseks elutegevuseks (näiteks põllumaa) ning ka need, mida iga konkreetne inimene vajab oma elu korraldamiseks ja teiste teenimiseks – mõnele on see arvuti, teisele head tööriistad, kolmandale muusikainstrument või raamat. Kõige enam aga vajame tarkust keerulisel ajal õigete otsuste langetamisel!