Juuni 2021 
Ott Aro, Kaitseväe kaplan
Kui minu käest on küsitud, mida ma arvan kaplaniteenistuse vähendamisest ja ühe inimese Kaitseväkke ning teise Kaitseliitu allesjätmisest, on minu aus vastus olnud, et ma ei tea. Üritan selgitada.
Olen kaplani ametikohal olnud erinevates väeosades: Narva-Jõesuus, Tallinnas ja Jõhvis. Selle aja jooksul olen näinud nii Kaitseväe kui ka ajateenijate muutumist. Mõlemad on meie ühiskonna peegelpilt. Kui ühiskond muutub, paistab see ka ajateenistuses silma. Kaitsevägi üritab ajaga kaasas käia ja teenistust uuele põlvkonnale vastuvõetavaks muuta. Selleks on vähendatud ajateenistuse pikkust, muudetud kutsumise tähtaegu, antud rohkem linnalubasid ja vaba aega iseenese jaoks. Nii on ajateenijale jäetud valikuid, millega ta on kokku puutunud tsiviilelus. Videomängud ja burgerid sõdurikodus, võimalus käia vabal ajal sportimas või niisama puhata. Rahaliste ja perekondlike probleemide korral aitab sotsiaaltöötaja ning hingeliste hädade korral psühholoog või kaplan. Need kõik on õiged ja vajalikud meetmed, et noored mehed oleksid valmis võimalikult murevabalt oma riiki teenima.
Ajateenistuse lõpuks on seljatagused iroonilised kommentaarid kiriku ja Jumala ning kaplani kohta enamasti kadunud ja minu juurde leitakse tee.
Kuidas see kaplaneid puudutab? Teenistuses oldud 17 aasta jooksul olen pidanud igale uuele aastakäigule tunni, kus tutvustan, kes on kaplan ja millega ta tegeleb. Paljud pole kaplanist midagi kuulnud ja enamasti puudub neil igasugune ettekujutus, kes ta selline on. Parimal juhul teatakse Hašeki Otto Katzi. Kui ütlen, et olen vaimulik, kes on Kaitseväe teenistuses, on tavaline, et pilkude ja näoilmete järgi pannakse mind juba kuhugi paika ning see paik ei ole just meeldiv. Siit edasi algab aeg, kus ma tõestan, et olen samamoodi inimene ja ei varitse neid nende ettekujutlustes Piibliga nurga taga, et Jumalat kuulutada. Ajateenistuse lõpuks on seljatagused iroonilised kommentaarid kiriku ja Jumala ning kaplani kohta enamasti kadunud ning minu juurde leitakse tee. Samuti ei ole harvad juhud, kui minu poole on hingehädade puhul pöördunud noormehed, kes on tulnud varem minuga kokku puutunud sõbra soovitusel.
Kui ajakirjandusse tuli uudis kaplanaadi koondamisest, väitis üks netikommentaator, et kaplanaat ongi läbi kukkunud, kuna nad ei kuuluta piisavalt Jumalat ja ei tee misjonit. Sellega tuli mulle meelde esimene ülemus Narva-Jõesuu ajast, kes ütles, et kui ta kasvõi korra kuuleb, et ma inimesi „pööran“, laseb ta mu lahti. Edaspidi on suhtumine olnud sarnane. Kui aastaid tagasi üks kirikuga seotud seltskond tahtis tulla väeossa Jumala sõna kuulutama, oli vastus kategooriline EI. Mida see meile ütleb? Kaitsevägi tegeleb ajateenijate puhul ühiskonna tagajärgede, mitte algpõhjusega. Ajateenistusse tulevatest noortest omab ehk kolmandik ülevaadet erinevatest religioonidest ja heal juhul mõni protsent peab ennast usklikuks. Kaitseväes tegeletakse riigikaitse, mitte suure misjonikäsu elluviimisega. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ja las kirik tegeleb misjoni ning kaitsevägi sõjandusega. Selline on meile edasi antud sõnum. Kaitsevägi on apoliitiline organisatsioon. Nii nagu ei lasta väeosadesse poliitikuid ja erinevate huvigruppide esindajaid, jääb ka aktiivne misjon väljapoole aeda.
Nüüd minu alguses öeldud vastusest, et „ei tea“. Kaplan on kogu aeg olnud enamiku jaoks inimene, kes peab ennast natuke rohkem tõestama ja näitama, et on üks meie hulgast. Siin loevad palju kaplani isikuomadused ja suhtumine. Isiklikult arvan, et olen sellega hakkama saanud. Teenistuse jooksul on suhted kaasteenistujatega olnud soojad, ajateenijatega läbisaamine hea, hingehoidlikke vestlusi olen pidanud palju ja valdav enamus neist on toimunud mittekristlastega. On neid, kes on hiljem öelnud, et tänu meie vestlustele on nad ristimas käinud. Olen pidanud kõnesid väeosas ja mujal ning mind on tagasi kutsutud.
Kui kaplanaat muutuks, kas siis midagi juhtub? Arvan, et suures plaanis mitte. Kogudused peavad siis ise natuke rohkem pingutama, et oma liikmete eest hoolitseda. Arvestades aga linnalubade arvu ja et ülemad on üldiselt väga mõistvad, usun, et sellega probleeme ei teki. Varemgi ei olnud. Kaplanite arvu drastiline vähendamine on Kaitseväe reageering sellele, milline on meie ühiskond tervikuna, ja siin on raske öelda, et see oleks vale. Kui meil ajateenistusse tulevatest noortest oleks aktiivseid usklikke sama palju, kui käib murelisi psühholoogi juures, oleks olukord tõenäoliselt teine. Seni, kuni esimesi on aga aasta peale parimal juhul paar tükki, kes veel pigem kasvõi mitu kuud linnaluba ootavad, et privaatselt kodukogudust külastada, võib tõesti esitada küsimuse, kas meie kaplanaat on tänasel kujul vajalik.
Urmas Roosimaa, kaplan reservis. Kaplaniteenistuse kokkutõmbamine kurvastab südant, sest olen ka ise panustanud sellesse pea 17 aastat. Nüüd, kui selline otsus on langenud, püüab Kirik päästa, mis päästa annab, et see otsus tagasi pöörata. Laiem pilt on aga see, et elame üha enam kristusevastasemas Eestis. Kaplanid on Kristuse kaaslased ja seetõttu löögi all.
Huvitav on, et meie naabrid Lätis plaanivad kaplanaati hoopis suurendada. Võib-olla oskavad nad seda töövaldkonda paremini hinnata.
Mõistan, et kaplani panust pole alati lihtne mõõta. Pole adekvaatseid mõõdikuid. Siin on igaühe vastutus, kuidas ta tööd teeb. Kaplanite panus võib konkreetsete inimeste elus mõistetavaks saada alles aastaid hiljem, kui tullakse ja tänatakse julgustava sõna ja mõõnast väljaaitamise eest.
Ilma kaplaniteta kaotab kaitsevägi hingehoidliku kontaktisiku ka kaitseväelaste perekondadega. Sellest on kahju, sest eriti välismissioonide ajal on selliste inimeste olemasolu vajalikuks osutunud.
