August 2021 
Erki Tamm, EKB Liidu president
Eesti taasiseseisvumise ajal õppisin Usuteadusliku Seminari teisel kursusel. Olin 23 – noored mehed selles eas päevikut ei pea. Elu on liiga kiire ja põnev ülestähenduste tegemiseks. 1990. aastal sain Kärdla koguduselt ettepaneku tulla pastoriks. Abikaasa Riinat, kellega ülemeretee kahe aasta pärast ette võtsime, kohtasin alles 1991. aasta sügisel.
Eelnenud laulvast revolutsioonist lugesin lehtedest, mis mulle sõjaväkke Kaliningradi saadeti. Kuna enamus orkestrikaaslastest olid baltimaade poisid, vaidlesime üleajateenijatega iseseisvaks saamise perspektiivi(tuse) üle. Nemad arvasid, et kui see juhtubki, tuleme mõne aja pärast paluma end Nõukogude Liitu tagasi võtta. Nii väike ja maavaravaene maa ei saa olla iseseisev.
Neile sõnadele oli tõmmatud laineline punane joon alla ja lisatud kommentaar – stiiliviga.
Eesti usu istutas minusse vanaisa Edgar Kaldver. Ta oli esimese vabariigi ajal elanud, sõjas käinud ja Siberis vangis olnud. Sellest palju ta ei rääkinud. Kuid temaga koos „Ameerika Häält“ kuulasime küll. Õhtupalvetes ei kartnud ta öelda sõnu, mis ehk taas oleks võinud vangi viia. Ta palus Jumalalt Eesti taaskordset vabakssaamist valedele ülesehitatud võõrvõimust. Kord kuulis mu eesti keele õpetaja seljatagant pealt, kui klassivendadele „Ameerika Häälest“ rääkisin. Sain tugeva peapesu ja selgituse inimeste kannatustest kapitalistide võimu all. Siiski otsustasin uskuda pigem vanaisa. Põhikooli lõpukirjandi viimases lauses avaldasin lootust, et minust saab metsamees, kellest on kasu minu „väikesele isamaale“. Neile sõnadele oli tõmmatud laineline punane joon alla ja lisatud kommentaar – stiiliviga.
Mõtlesin Mart Laari raamatut „Pööre“ lugedes, kas tõesti olen elanud nii hirmsal ajal. Tõsi, kuritegevus lokkas. 1994. aastal 365 tapmist. Hinnad, võrreldes 90ndaga, 209%. Suurim äri oli vanametalli müük. Minu koduse Keila sõjaväebaasis paiknes nõukogude armee 94 tanki ja üle Eesti kümned tuhanded sõjaväelased.
Kõige ebakindluse keskel kasvas inimeste usuline huvi. Armeest 1989. aastal naastes alustasin tööd noortejuhina Ridalas, kuhu isa Aare Tamm aasta varem pastoriks oli valitud. Igasugustele üritustele kutsuti teda kõnelema, õnnistama, avama jne. Meie käisime õdede ja vennaga kaasas laulmas. Ühel üritusel teadustati: „Nüüd saab sõna pastor ja pärast seda algab tants.“ Isa kutsuti Martnasse usuõpetust andma ja järgmisel aastal sai ta selle kooli direktoriks. Oma raamatus „Kutsumust järgides“ kirjutab ta pidulikust laste sünnitunnistuste kätteandmisest. Isa küsinud, kellena tema seal on, kas pastori või koolijuhina. Külanõukogu esimees vastas, et olgu siis mõlemat. 28 lapsele paluti vanemate nõusolekul õnnistust ja kingiti Uus Testament. Samal ajal algas ka minu pedagoogikarjäär usuõpetajana Ridala koolis.
Selleks et inimesed kirikusse tuleks, palju vaeva nägema ei pidanud. Küllap oli oma osa ka Soome ja Rootsi sõpruskogudustelt saabunud humanitaarabil. Puudus oli suur ja kogudused hoolisid. Siiras igatsuses teistsuguse elu järele ühinesid uued inimesed kogudusega. 1990. aastal ristiti Ridalas 29 inimest. Noortekoor kasvas 40-liikmeliseks. Jõulude ajal kuulutasime rõõmusõnumit sündinud Päästjast ümberkaudsetes kultuurimajades. Saalid olid täis. Tagantjärele võib öelda, et ärkamiseks me valmis polnud. Jüngerluse tarkust vajanuks me ka toona. See oleks ehk vähendanud tagasilööki, mis tuli 90ndate lõpus.
Mäletan jumalateenistust Ridalas, mis jäi Moskvas toimunud augustiputši päevadesse. Õhus oli ärevust. Kas lootus iseseisvale riigile siinkohal purunebki?! Kui palju ärganud unistusi, plaane ja ettevõtmisi jäi neisse vähestesse aastatesse. Tol pühapäeval andis mitu inimest oma elu Jumalale. Mõni ütleb, et hirmu tõttu. Võib-olla tõesti. Läbi aegade on otsitud Jumalalt abi, kui inimlik tarkus, jõud ja lootus maha jätavad.
Jumala armust saime väikse rahvana võimaluse oma riigiks, kus esivanemate keeles luua, lugeda ja laulda. Tänuks on põhjust palju. Armastan seda maad ja rahvast. Olen osa sellest. Paraku unustatakse kiiresti Jumal, kui elujärg paraneb. Sellest ka paljud tänased hädad ühiskonnas. Ja liigne meeldetuletus pole ka see, millest vanaema ikka laulis, et elu on siin ajutine ja päris kodumaa on taevas. Sedagi tuleb silmas pidada.
