August 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees
Kui mind 1970. aasta kevadel Nõukogude sõjaväkke võeti, toimus Murmanski staabis kõigil uustulnukatel üks esimesi vestlusi väeosa eriosakonna majoriga. Ilmselt Pärnust saadetud toimiku alusel küsis ta: „Te olete baptist. Kas te relva võtate ja vande annate?“ Ma polnud selle üle eriti mõelnud ja vastasin, et minul siin probleeme ei ole. Nii jäeti mind rahule. Täna seda riiki õnneks ei olegi ja vaevalt oleksin toonagi sellist vannet igas olukorras siduvaks pidanud.
Alates 24. veebruarist saadavad meid päevast päeva Vene-Ukraina sõja ja ka sõjakuritegude pildid Butšast ja Irpinist, Mariupolist ja Severodonetskist: varemed ning meeste, naiste ja laste laibad. On arusaadav, et sellised sündmused täidavad iga inimese, sealhulgas ka kristlase, viha ja sooviga kätte maksta või abituse tundega.
Kuid isegi sõjal on oma reeglid. Nii räägime ka sõjakuritegudest. Hävitada võib vaid relvastatud vaenlasi, mitte tsiviilisikuid ega sõjavange. Siin kõlavad meile Jeesuse sõnad: Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad (Mt 5:44, vrd Lk 6:27,35). Kas see käsk kehtib ka sõjas? Olukorras, kus vaenlane ei tunne mingit armu, raketid ja mürsud tabavad lasteaedu, haiglaid, koole, kaubamajasid… ja süütud inimesed hukkuvad.
Need küsimused on kristlasi saatnud läbi 2000 aastase ajaloo. Vastused on olnud erinevad: aktiivsest vastupanust agressorile kuni absoluutse patsifismini. Enamus kristlasi on pooldanud „õiglase sõja“ olukorras relvastatud vastupanu. Vähemus on eitanud igasugust relvavõttu. Nende hulgas on olnud patsifistlikke anabaptiste, baptiste, mennoniite, kveekereid ja adventiste.
Vastused on olnud erinevad: aktiivsest vastupanust agressorile kuni absoluutse patsifismini.
„Õiglase sõja“ pooldajad
„Õigeteks“ on peetud neid rahvaid, kes on süütult vaenlase kallaletungi ohvriks langenud. Agressorid on reeglina lähtunud oma võimu ja maade laiendamise soovist, naaberrahvaste orjastamisest ja rikastumisest. Muidugi pole need õigustatud motiivid (ka siis, kui sõda ei nimetata sõjaks, vaid „erioperatsiooniks“). Selliste sõdade ohvrid on mõistnud, et Jumal on andnud nende valitsusele mõõga, millega kurikaelu ohjeldada ja maalt välja ajada. Paulus kirjutab nii sise- kui välisjulgeolekut silmas pidades: Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja (Rm 13:1–4).
Torkab silma, et apostel nimetab valitsejaid „Jumala teenriteks“. Mõõk käes „head toetades“ ja „kurja karistades“ võivad nad toetuda jumalikule autoriteedile. Agressoril tuleb arvestada, et tema vastu kasutatakse sõjalist jõudu.
Algul vältisid kristlased sõjaväeteenistust, nende arv Rooma armees oli väga väike. Alles kirikuisa Origenes lubab kristlastel sõjaväkke astuda. Selle õigustuseks kasutab ta „õiglase ja ebaõiglase sõja“ eristust. Aga kristlastest sõdurid seisid ikka küsimuse ees: Millist isandat me teenime – keisrit või Jumalat?
Hippoliti kirikukord 2. sajandi lõpust ütleb, et kristlased ei peaks sõjaväeteenistusse vabatahtlikult astuma, kuid nad võivad jääda oma elukutse juurde seni, kuni suudavad paganlikest kultustest hoiduda. Ilmselt oli see küllaltki raske, sest mõned kultuslikud toimingud kuulusid sõdurielu juurde.
Olukord muutus järsult kristluse kuulutamisega sallitud religiooniks aastal 313. Sealt edasi oli kristlastel õigus ja isegi kohustus vajaduse korral relva kanda. Alates Arlesi kontsiilist (314) leiti, et lipuvannet murdnud kristlast võib sakramentides osalemiselt eemaldada või isegi kirikust välja heita. Möödus sajand ja keiser Theodosius II alates (416) ei võetud armeesse enam ühtki paganat. Selle arengu taustaks oli õigust esindava ja kaitsva kristliku riigi idee. Nii kujunes Cicerost alguse saanud „õiglase sõja“ mõte üldkehtivaks. Seda toetasid kirikuisad Ambrosius ja ka Augustinus. Selline õpetus kehtib laias laastus läbi keskaja ka Püha Rooma riigis.
„Õiglast sõda“ käsitleti järgmiste kriteeriumite alusel:
1. Õiglane on ainult kaitsesõda. Vaenlasel peab olema selge moraalne süü. Enne sõjategevust tuleks rahuläbirääkimisi pidada. Sõda saab välja kuulutada üksnes jumaliku autoriteediga valitseja. Tänapäeval tähendaks see seaduslikku valitsust või ÜRO otsust.
2. „Õiglase sõja“ eesmärgiks saab olla üksnes rahu taastamine.
3. Sõjas tuleb vahendeid valides mõõdutundeline olla. Vältida tuleb kolmandate isikute tapmist. Karistuse määr ei tohi ületada süü suurust.
4. Pärast sõda oodatav heaolu peaks ületama sõda põhjustanud ebaõigluse.
Need seisukohad on omased ka Thomas Aquino (1225–1275) õpetusele „õiglasest sõjast“, mis näitas toona ja viitab nüüdki võimalustele naiivse sõjavastasuse ja pimeda sõjaraevu vahel. Sõda on tema arvates õigustatud vaid siis, kui see on kantud kristlikust ligimesearmastusest. Kes alustab ebaõiglase vägivallaga, ohustab mitte ainult teisi, vaid eelkõige iseenda hingeõnnistust. Õige inimese kohus on vägivaldsele vastu astuda, et too ei saaks enam rohkem kurja teha. Vägivallatust vaadeldakse siin ligimesearmastuse reetmisena. Traagiliseks kujuneb sõda siis, kui eesmärgiks on üksnes vaenlase tapmine.
„Õiglase sõja“ juurde kuulub Thomase arvates ka õiglane viha, mis eeldab suurt sisemist jõudu, suveräänsust ja erilist valgustatust. Seal, kus see jõud puudub, muutub sõda paratamatult kättemaksuks, mis annab põhjust järgmiseks sõjaks. Suurimaks mõeldavaks ebaõigluseks on Thomase arvates usutõdede võltsimine. See võimaldas põhjendada ka paganlike alade alistamist ja ristisõdu.
Meie maailmas aga ei toetuta sõjalis-poliitilistes otsustes enam religioossele vundamendile. Nüüd määravad sõjapidamise eesmärke ja moraali ilmalik riik ja selliste riikide ülemaailmsed ühendused.
On selge, et Piibli keskne teema pole sõda, vaid rahu. Nii tuleks seda käsitleda ka kogudustes ja kristlastevahelistes suhetes.
„Kahe riigi“ õpetus
Edasi vaatan uusaegse „kahe riigi“ ehk „kahe olemisvaldkonna“ (Elmar Salumaa) õpetust.
Protestantlik nägemus kristlase kohustustest ühiskonna ees võttis sügavalt isikliku mõõtme. Iga usklik vastutab oma valikute eest. Valikuid mõjutavad aga evangeeliumid (eelkõige Mäejutlus) ja apostlite nõuded, mis näivad olevat vastuolus maailmas kehtiva seadusandluse ja võimuga.
Jeesuse jüngrid ei ole maailmast (Jh 17:16). Meie kodupaik asub taevas (Fl 3:20). Jeesus ütleb Peetrusele: Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas (Mt 16:19). Kuid see ei tähenda, et meie vastutus piirduks üksnes taevariigiga.
Martin Luther leiab, et kristlane elab kahes riigis, nii maises kui taevases, ja mõlemad alluvad Jumalale. Mõlemas riigis oleme vastutavad kõigepealt Jumala ees. Jumala võim on Vaimu võim, mis ei tunne sundust. Siin toimub kõik vabaduses.
Kuid Jumal kasutab ka maist võimu. Selle ignoreerimine tähendaks Lutheri sõnul „metsiku kurja looma vabastamist ahelaist“. Kui aga valitseja ise seestub ja kurjuse tööriistaks muutub, kas siis on talle vastuhakk õigustatud? Samas on meie tõeline valitseja Rahuvürst Jeesus Kristus, kes on andnud meile lepituse sõna ja rahu missiooni. Kuidas seda konflikti lahendada?
Kolmekümneaastane sõda katoliiklaste ja protestantide vahel näitas, et mõlemad pooled võitlesid „õige usu“ eest „õiglast sõda“, kuni lõpuks Festfaali rahuga 1648. aastal otsustati: kelle võim, selle usk. Kuid valgustatud monarhiad lähtusid aja jooksul ühe enam mõistusest ja oma poliitilistest ambitsioonidest ning üha vähem usust.
Järgneb septembrikuu Teekäijas
