Otsing

September 2022 16 joosept
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Algus augustikuu Teekäijas
Valgustus ja idealism püüdsid religioosselt motiveeritud vägivalda ratsionaalsete argumentidega ületada. Siingi leiti, et kaitsesõda on õiglasem kui vallutussõda. Usuti, et kasvatuse ja haridusega on võimalik tulevikus sõdu vältida. 19. sajandi unistused rahvaste rahust ja õitsengust päädisid aga 20. sajandil kahe suure maailmasõjaga. Mõlemas sõjas jäid kristlased kaotajaiks, võitis jumalakartmatu reaalpoliitika.
Massihävitusrelvade (ABC relvad: aatompomm, bioloogilised ja keemiarelvad) tulek näitas, et igasugused reaalpoliitilised kaalutlused on mõttetud, kui valimatult on tagajärjeks nii vaenlaste kui omade surm. Need relvad hävitaksid maapealse elu kümneid kordi. Nii tunduski, et sõda tuumariikide vahel on võimatu. Jäid üle üksnes lokaalsed konfliktid. Pärast 90-ndaid on Euroopas toimunud 20 väiksemat või suuremat sõjalist konflikti. Suurim neist on Venemaa praegune agressioon Ukraina vastu.
Siin tuleks aga väga konkreetselt küsida: Kas kõik kristlased peaksid astuma armeesse, et kaitsta oma kodumaad agressori eest? Ja kas teised õed-vennad peaksid neid vajalike relvadega varustama? Asja teeb tunduvalt keerulisemaks tõik, et Vene Õigeusu Kiriku pea patriarh Kirill põhjendab agressiooni ideega, et ainult Venemaa suudab vastu seista „sodomiitlikule läänele“, mis surub slaavi rahvastele peale neile võõraid väärtusi ja elulaadi. Lääs näeb selles sõjas aga katset taastada Suur-Vene impeeriumi. Mõlemad pooled kasutavad oma argumentatsioonis sõnu „väärtused“ ja „usk“.

Pärast 90-ndaid on Euroopas toimunud 20 väiksemat või suuremat sõjalist konflikti.

Patsifistlikult häälestatud kristlaskond aga küsib: Kuidas on võimalik vaenlasi armastada ja samas neile relvaga vastu hakata? Kas see on üldse mõeldav ilma „õiglase vihata“? Ja kas pole siis selline viha kuidagi „püha vihana“ põhjendatav? Ning kuidas sobivad ligimesearmastuse käsk ja käsk tulistada kokku?
Patsifistid ütlevad kindlalt: „Ükski sõda ei ole õiglane, sest armastajad ei tapa.“ Nad eitavad igasugust sõdimist ega allu riigi autoriteedile, kes tahab neid sundida mõõka võtma, sest mõistavad Jeesuse sõnu täht-tähelt: ...kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad (Mt 26:52). Ka nemad elavad maa peal, kuid tunnustavad üksnes Jumala riigi seadusi. Nad tunnevad küll vastutust maiste olukordade ees, kuid kuuletuvad üksnes Jumalale. Nad ütlevad koos Jeesusega: Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse pealegi! (Mt 6:33). Jumala riik on aga rahuriik.
Kristlikud patsifistid heidavad Martin Lutheri „kahe riigi“ õpetuse kõrvale. Nad ei võitle maise riigiga, kes peab kurja karistama, aga nad ei näe kurja karistamist enda ülesandena. Nad taluvad pigem raskemaidki tagakiusamisi, kui osalevad nn „õiglases sõjas“. Neile on riigi huvide kaitsmisest olulisem evangeeliumi kuulutamine: Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! (2Kr 5:17–20).
Niisiis leitakse siin, et kristlaste kõige olulisemaks ülesandeks ei ole mitte vaenlaste hävitamine, vaid vaenupoolte lepitamine Jumala armastusest lähtudes. Kristlikud patsifistid ei võitle maise riigiga, kelle ülesandeks on kurjust ohjeldada, kuid nad ei näe kurjade karistamist ka oma ülesandena. Nad ütlevad koos apostel Paulusega: Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte“ – nii ütleb Issand. Veel enam: „Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!” Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:17–21).
Patsifistlikud kristlased ei võta ka Ukrainas relvi, sest armastajad ei tapa. Paljud neist on seal astunud küll maakaitsesse, kuid tegutsevad sanitaridena, hingehoidjatena, haavatute ja tsiviilisikute tulejoonelt väljatoojatena. Nad otsivad teid, kuidas sõda rahulike vahenditega lõpetada. Nad „ründavad“ taevast, et Jumal ise teeks vägivallale lõpu ja tõukaks hullunud poliitikud troonidelt. 17 suurtykk

Milline on nende kristlaste õiguslik seisund Ukraina riigi ees? Ukraina valitsuse 1999. aasta otsuses on loetletud kõik usulised organisatsioonid, kelle õpetus keelab oma liikmetel relva võtmise. Seal on nimetatud reformeeritud ja seitsmenda päeva adventiste, evangelikaalseid kristlasi, evangeelseid baptiste, karismaatilisi kristlikke kogudusi ja mitmesuguseid evangeelse usu kogudusi. Mittekristlikest liikumistest on nimetatud Jehoova tunnistajaid ja krišnaiite.
Asendusteenistuse õigus on siiski vaid nendel, kes on selliste koguduste liikmed, kelle õpetus otseselt keelab relva võtmast. Kindlasti on patsifistlikul kristlusel oma prohvetlik funktsioon, mis osutab tulevasele maailmale, kus pole enam ülekohut ega sõdu. Kuid prohvetidki elavad reaalses maailmas. See reaalsus puudutab isegi meie palveelu. Kui Vene-Ukraina sõda algas, siis paluti kogudustes rahu eest. Sõja kulg ja iseloom on pannud kogudused paluma „õiglase rahu“ eest.

Relva võttes osutume kaasosaliseks hävingus ja surmas. Relva võtmata jättes võime osutuda kaasosalisteks suurema kurjuse võidukäigus.

Milline on olnud Eesti baptistide positsioon?
1912. aastal välja antud „Baptisti koguduste usutunnistuse“ 14. peatükis, mis on pühendatud ilmalikule valitsusele, on öeldud: „Meie usume, et ülematel, kes uue seaduse ajalgi mõõka ilmaasjata ei kanna, on õigus ja kohus Jumala käsu järele surmaga nuhelda, ka mõeka maa vaenlaste vastu nende hooleks usaldatud alamate kaitsmiseks tarvitada, ja peame sellepärast enese kohuseks, kui valitsuse poolt nõutakse, sõjaväeteenistusesse minna.“ Põhjenduse keskseks kirjakohaks on Rooma 13. peatüki algus. Relva võtmisest olulisem näis aga olevat vande andmise küsimus. Kellele ja mis tingimustel tohib vannet anda? Või kas kristlane üldse tohib millegi või kellegi nimel vanduda?

Katsudes kristlase ja sõjaväeteenistuse ühildatavuse rasket teemat kokku võtta, tuleks kõigepealt vältida kahte hoiakut:
Esiteks, et sõda on lõpuajale omane paratamatu nähtus ja selle peatamiseks pole meil võimalik midagi teha. Asjaolu, et kord see maailm nagunii lõpeb, ei tühista Jeesuse sõnu: Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks (Mt 5:9).
Teiseks tuleks vältida kujutlust, nagu Jumala riigi või kristlike väärtuste nimel sõdimine oleks kuidagi auväärne tegevus. Ei ole nii, et väärtuslik eesmärk pühitseb vääritud abinõud.
Mõlemad positsioonid toetuvad tavaliselt Vana Testamendi, aga eriti Ilmutusraamatu valitud tekstidele, kuid jätavad kõrvale Jeesuse õpetuse sügavama mõtte.
On selge, et Piibli keskne teema pole sõda, vaid rahu. Nii tuleks seda käsitleda ka kogudustes ja kristlastevahelistes suhetes.
Mõlemad pooled ‒ nii need, kes ütlevad, et kurjale on vaja relvaga vastu astuda, kui ka need, kes keelduvad relva võtmast ‒ tuletavad meile omal viisil meelde, et me ei saa selles maailmas kurjusega leppida. Kuid vahendid kurjuse peatamiseks on erinevad. Mõlemal juhul võime loota vaid Jumala armule, sest meie süütust tagavat positsiooni pole. Relva võttes osutume kaasosaliseks hävingus ja surmas. Relva võtmata jättes võime osutuda kaasosalisteks suurema kurjuse võidukäigus.
Kumbki otsus pole kristlikum kui teine. Sellepärast peaksime algusest peale mõtlema, millised on nende maiste valitsejate iseloom ja teod, keda me teenime? Jeesus ütleb: Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike [ka rahu, vabadust ja õiglust] antakse teile pealegi! (Mt 6:33).

Lõpetan ühe vana palvega: Issand Jeesus Kristus, tõtta meile appi, enne kui langeme vaenlase ikke alla! Võida oma lunastava vere väega need, kes meid vaenavad, et nad tunneksid, kui võimas on kristlaste usk! Isa, Sinu tahtmine sündigu taevas ja maa peal. Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kõigest kurjast!

Uudised

2022-7-oktoober

12 November 2022
2022-7-oktoober

SISUKORD Parem kui kuld Igor Raihhelgauz EKB Liidu vanematekogu Nuutsakul TK Piibliõpe, väikegrupp, jüngerdamine Joel Aulis Kellele kuulub esimene sõna? Ermo Jürma Monika Aavistu – elu kirju kui lapitekk Ermo Jürma...

Paide Baptistikoguduse 100 aastat

12 November 2022
Paide Baptistikoguduse 100 aastat

Oktoober 2022 Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus „See on Paide kõige sõbralikum kogudus,“ ütleb minu kõrvale istunud Pille, kellega esimest korda kohtume.Ehkki see avaldus kõlab üsna julgelt, on mul lihtne...

Miks ma astusin Seminari magistriõppesse?

12 November 2022
Miks ma astusin Seminari magistriõppesse?

Oktoober 2022 Meelis Kibuspuu, Tartu Risttee koguduse pastor Kolm ja pool aastat tagasi pastori rolli asudes ei mõelnud ma esmajärjekorras õppimise peale. Tegutsema oli vaja hakata, juhtima oli vaja hakata. Jutlustamisel...

Liidu kogudused internetis: ajalugu on meile oluline!

12 November 2022

Oktoober 2022Hele-Maria Kangro, 3D kogudus See, millest me räägime, annab edasi meie väärtusi. Sama kehtib koguduste kodulehtedel.Analüüsisime Seminari meedialoengutes koos 20 tudengiga koguduste kodulehti ja arutlesime, millise kuvandi need meile...

Arhiiviallikad aitavad mõista usulugu

12 November 2022
Arhiiviallikad aitavad mõista usulugu

Oktoober 2022 Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud Me seisame eelmiste põlvkondade õlgadel. Me võtame nende pärandist teekonnale kaasa seda, mis annab meile jõudu, ja mõnikord sedagi, mis meid takistab. Seda pärandit...

Loksa koguduse pastor Tõnis Valk

12 November 2022
Loksa koguduse pastor Tõnis Valk

Oktoober 2022 Merit Lassmann, Loksa kogudus Oktoobri keskpaigas, kui loodus näitab oma kõige kuldsemaid ja kirkamaid värve, on põhjust Loksa Baptisti Kogudusel kokku tulla tänus ja rõõmus, tähistama oma 47. sünnipäeva....

EBFi aastakoosolek Riias

12 November 2022
EBFi aastakoosolek Riias

Oktoober 2022 Erki Tamm, EKB Liidu president EBFi aastakoosoleku avateenistusel palvetati olukorra pärast Ukrainas ja sealset sõjaolukorda arvestades võeti vastu ka pöördumine.Ukraina baptistiliidu asepresident Igor Bandura jagas ülevaadet koguduste olukorrast. 400...

In memoriam Marika Nigulas

12 November 2022
In memoriam Marika Nigulas

Oktoober 2022 15.02.1962–25.09.2022 Marika sündis Siiri ja Rein Ratase perre teise lapsena 15. veebruaril 1962. aastal. Tema esimesed kuud olid kriitilised, nii ei antud talle elulootust. Ühel õhtul läks isa metodisti...

In memoriam Meelis Etti

12 November 2022
In memoriam Meelis Etti

Oktoober 2022 30.06.1943–27.09.2022 Meelis Etti sündis Rakveres II maailmasõja koleduste keskel 30. juunil 1943. Ester ja Oskar Etti suure pere esimese pojana kasvanud noormehel ei olnud kerge oma elu suunda ja...

Väikesed asjad. Teesillutajale

12 November 2022

Oktoober 2022Lehte Jürimäe (1928 – 2017) Väikesest seemnekesest võrsus võimas puu. Lihtsast karjapoisist kuningas sai suur.Mitu väikest oja koondus laiaks jõeks.Rida õigeid mõtteid sulas suureks tõeks. Vihmapiisku langes – terve...

Linke