04/2011 William Yoder, Ph.D., Vene Evangeelse Alliansi pressiteenistus
Riik on tänini vastaseks endise Nõukogude Liidu mitteregistreeritud baptistidele ja nelipühilastele. 30 aastat tagasi alanud emigreerumislaine tulemusel elab enamus neist Saksamaal ja Ameerika kirdeosas. Venemaal on neid umbes 25000 – ca 16% siin 1966. aastal elanud mitteregistreeritutest. Ümmarguselt 100000 evangelikaalset baptisti ja nelipühilast elab Portlandi (Oregon) piirkonnas; pea sama palju Sacramentos Californias. Nende nimeks on täna „Rahvusvaheline Koguduste Liit".
Kas need inimesed olid tõepoolest tagakiusatud üksnes oma usu pärast või vahetasid nad ka varem oma (sub)kultuuri normid ära kristliku usuga?
Moskva „Portal-Credo" nimeline pressiteenistus tõi 28. veebruaril uudise, mis kirjeldab Ameerikasse rännanud vene ja ukraina lapsevanemate vapustavat hingehäda, kus nende noorsugu peab nüüd täiesti uues kultuurikeskkonnas toime tulema. Selle teate kohaselt elab 50 kuni 67 % nende gümnaasiumiõpilastest kahepalgelist elu. Enne ja pärast õppetööd on vajalik pikem viibimine kooli tualetis, et ennast vastavalt järgmise keskkonna ootustele korda teha.
Aga ka narkootikumid, prostitutsioon ja vägivald on mängus. David Klassen, ühe Greshami (Oregon) linna slaavi koguduse pastor arvas: „Paljud vanemast põlvkonnast olid oma usu pärast istunud nõukogude vanglates. Tänapäeval peetakse bandiitideks nende lapsi ja need on selle pärast vanglas."
Igatsus heaoluühiskonna järele meelitas need inimesed piiri taha. Sinna juurde kuulus ka ootus, et seal saab oma nõukogude oludest vormitud usku ilma ateistliku ja õigeusu surveta välja elada. Kuid ilmselt ei arvestatud seejuures peremehega – lastega. Lühidalt öeldes: „Väljaränd on põlvkondade- vahelist lõhet suurendanud."
Sissetungiva maailma tõrjumine kohaliku koguduse kokkuhoidmise läbi ei ole Põhja-Ameerika kontekstis enam töötanud. Sünnimaalt tulnud ja ilma teoloogilise hariduseta ilmikpastorid pole uue ühiskonna väljakutsetega toimetulekuks ette valmistatud. Neile hingeliselt kannatavatele perekondadele on aga häbiks pöörduda sekulaarsete, riiklikult kontrollitud sotsiaalametite poole abi otsima. Pereisad ja pastorid – patriarhid – korraldavad asju ise. Uued sisserändajad püüdlevad kiiresti raha järele ehitusplatsidel ja autoparanduses; naised peavad kandma hoolt suure lastepere eest. Pikaajalist kultuurilist sisseelamist ei ole plaani võetudki.
Üks Ukraina Karpaatidest pärit kannatav ema kaebas, et tema lapsed teeksid kohe politseile esildise, kui ta neid ihunuhtlusega ähvardaks. Ameerikas dikteerivad lapsed oma vanematele käitumisreegleid. Üks venekeelne sotsiaaltöötaja väitis: „Mõned lapsevanemad ei päri oma lastelt isegi kodutööde kohta midagi, kuna neil on hirm, et riik võib neilt lapsed ära võtta."
Kohtuprotsess Salemis
2009. aasta teisel poolel sai maailm interneti vahendusel tunnistajaks kohtuprotsessist Salemis (Oregon), kus seitsme lapsega Ukraina päritolu abielupaar mõisteti rohkem kui seitsmeks aastaks vangi. Pärast kehalisi karistamisi pöördusid Oleksandr ja Ljudmila Kozlovi kolm vanemat last politseisse. Südantlõhestav oli näitemäng, kus kuus alaealist kohtus oma vanemate vastu tunnistasid. (Seitsmes oli tookord vaid mõnekuune.) Üks tollane pressi pealkirju oli: „Vanemad õigustavad kohtus laste väärkohtlemist Piibliga." Enam kui sada protestijat ümbruskonna neljast emigrantide kogudusest apelleerisid abielupaari kaitseks.
Karistusmäära suurendati vanemate jäiga mittemõistmisega. Piiblit kaasaskandev Ljudmila Kozlova võrdles ennast vanatestamentliku Taanieliga, keda ümbritsevad lõvid ja vaenlased. Kohtu korrast ja ettekirjutustest nad ei hoolinud. Ilma ühegi tõenduseta heitis isa kohtule ette, et lapsed on narkootikumide mõju all ja peksuhaavade fotosid on digitaalselt töödeldud.
Kaitsekirju saabus ka Venemaalt. Üks kiri „Rahvusvahelise Koguduste Liidu" kodulehelt president Barack Obamale kinnitas abielupaari täielikku süütust. Seda valdavalt venekeelset kodulehte iseloomustab üha kasvav arv proteste lääneriikide abinõude vastu. Ta kaitseb ka nende vanemate õigusi, kes Saksamaal oma lastele koduõpet taotlevad. Ühes kirjas Saksa liidukantslerile on seoses seitsme vangimõistetuga öeldud: „Me oleme väga mures meie Salzkotteni usuõdede ja -vendade tagakiusamise pärast. Neid vaenatakse sellepärast, et nad püüavad kasvatada oma lapsi kristlikus usus ja kuulekuses Jumala sõna suhtes. Nad ei lasknud oma lapsi osaleda kooli seksuaalkoolitusel ega jumalavallatutel teatrietendustel."
Kokkuvõte
Õigupoolest sai Nõukogude Liidu mitteregistreeritud ringkondade kannatustee kompromiteeritud alles 2009. aasta sündmustega Salemis. Kas need inimesed olid tõepoolest tagakiusatud üksnes oma usu pärast või vahetasid nad ka varem oma (sub)kultuuri normid ära kristliku usuga? Nii paistab see kohati Ameerikas – kas oli see vanas Nõukogude Liidus alati tõesti teisiti? Kas see äravahetamine sai tekkida alles pärast 1990?
Selles on palju traagikat. Lapsevanemad soovivad enda arvates oma lastele parimat – kuid tulemuseks on vanglakaristused. Loomulikult ajendab mitteregistreeritud baptiste ja nelipühilasi armastus – kuid vastaspool võib tajuda seda põlgusena. Üks ameerika misjonär Venemaal väidab koguni, et mitteregistreeritute suhteid teistesse evangelikaalidesse vormib „viha". Ilmselt võivad taotlus ja tulemus vahel laialt lahku minna.
Need arengud ei ole muidugi uued – juba 90ndate algul teatati näiteks Pennsylvaniast pingete kasvust emigrantide põlvkondade vahel. Kuid on ka lootuskiiri. Terapeut Olga Parker arvab näiteks, et edu võtmeks on paindlikkus. „Venekeelsed lapsevanemad peavad mõistma, et vastastikune mõistmine on olulisem kui karmus ja täpsus."
