11/2012
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Isadepäeva konverentsi provokatiivsele teemapüstitusele viidates esitas avaloengu pidanud Meego Remmel ka loogilise jätkuküsimuse. Viidates suvises Akadeemias ilmunud Mari Järvelaidi artiklist ahvide liigile, kes kõik probleemid seksiga lahendavat ja kel puuduvat moraalsed piirangud ja tabud, küsis ta: „Kas seesugust eeskuju tahaksid inim-isad järgida?"
Kolmetunnise konverentsi turm-tihedas ettekandesajus jäi pinnale pigem tõdemus, et tänaste noorte hulgas on hakatud hindama pehmeid väärtusi. Teismeliste noormeeste hulgas läbiviidud uurimusest kõneldes leidis TÜ professor Dagmar Kutsar, et tugevast eakaaslaste survest hoolimata on hoolivat tüüpi noori enam kui hoolimatuid naistemehi. Viimased on ka oma eluga vähem rahulolevad. Seega võib öelda, et kõvaks meheks võib pidada pigem neid, kes pehmemaid väärtusi hindavad.
Kõvaks meheks võib pidada neid, kes pehmemaid väärtusi hindavad.
.Paraku kannab iga mees endas kogemustepagasit lapsepõlvest. Mitte iga poeg ei saa öelda nagu viie lapse isa, minister Siim Kiisler: „Minu isaks olemise alus on see, mida ma õppisin oma isalt." Hingehoidja Naatan Haamer tõdes, et mees, kes peab oma perele ja lastele traditsioonilise raamistuse eluks looma, peab omama ka ise toetuspunkti. „Inimesed tunnevad vajadust eksistentsiaalsete väärtuste järele. Lugu, millega seotud olla." Kahjuks on aga rollid perekonnas ähmastunud. Soorollid on pideva vaidluse all. „Kuidas saab üks kooslus aga toimida, kui rollid pole paigas," küsis psühholoog Tõnu Lehtsaar. Just isalt oodatakse eeskuju käitumisviiside osas ning tema olemasolu peres muudab lapsed enesekindlamaks ning õnnelikumaks. Kuigi eesti lastest sünnib 22% üksikvanemaga peresse, ei tähenda see tema sõnul automaatselt kõigest eelnimetatust ilmajäämist. Kunstnik Aapo Pukk tunnistas avameelses pihtimuses, et kuigi ta pole elanud koos oma pärisisaga päevagi, leidis ta endale isakuju oma pastoris. „Koos temaga oleme pannud põlved maha ja nutnud." Tõnu Lehtsaare sõnul kompenseerib lähedane Jumala-suhe elu puudujääke.
Erilise naudingu osaliseks sai aga saalitäis rahvast Heinz Valku kuulates. Päeva juhtinud Hannes Hermaküla püüdis teada saada, kui lahe on ikka olla vanaisa. Hetkegi ei tekkinud kahtlust, et kolme lapse isa ja üheksa lapselapse vanaisa naudib oma järeltulijatega koosolemist. „On tähtis, et nad tunneksid, et maailmas on palju häid inimesi nende ümber. Maailm ei ole eriti sõbralik. Juba liivakastis kogetakse kiusamist. Kui pere on laste ümber, annab see kindlustunde, et kõigega saadakse hakkama."
Vanaemalikult manitsedes pöördus Marju Lauristin videousutluses meeste poole: „Mehed, ärge rabelege! Hoidke suhteid! Eneseteostus on sageli väga kaduvate asjadega seotud. Lastega seotud suhted on rikkus. Püsiv suhe on tähtis."
Sageli jääb kriitilisi pereteemalisi käsitlusi lugedes-kuulates hinge lootusetu jõuetusetunne. Seda aga isadepäeva konverentsiga ei juhtunud. Küllap on Tõnu Lehtsaarel õigus, kes paneeldiskussioonis pareeris müüte, justkui oleks eestlane kõige uskmatum rahvas või et traditsioonilist peremudelit enam pole. Kindlalt öeldud „on küll" iseloomustas kogu konverentsi tonaalsust.
6. novembril Eesti Rahvusraamatukogu kuppelsaalis toimunud konverentsi korraldas Eesti Kirikute Nõukogu eluväärtuste töörühm Kaia Kapsta eestvedamisel.
02_heinz_valk.jpg Foto Erki Tamm. Tuntud ühiskonnategelane ja 2009. aastal „Aasta isaks" valitud Heinz Valk tunneb end suure pere patriarhina, aga kui ta oma lapselapsi kallistab, siis kükitab nendega samale tasemele.
