12/2012 Mart Soonik, lektor, ettevõtja tähelepanutööstuses, www.msmedia.ee
Meie nägemis- ja kuulmisväljas on hulk jutustajaid ja jutlustajaid, selle artikliga minagi nende hulgas. Kõik nad püüavad võita tähelepanu, kummutada eelarvamusi ja panna meid käituma oma soovide järgi. See on meie valik, kas lubame neid oma tähelepanuvälja, milles peamine koht peaks ju olema oma lähedastel kaasteelistel, mitte lõhnaveel või uuel automargil.
„Kes, läbi millise kanali, millise sõnumiga ja missuguse soovitud efektiga mind tegelikult kõnetab?"
Praegu on õige aeg sellest rääkida, sest meid ümbritseb jõuluhullus – miski kommertslik tegevus, kus peamiseks ei ole enam jõulusõnum, vaid ostmise propageerimine. Kust see ometi pärineb ja miks on tohutu mõjutuseesmärgiga infohulk muutunud tänapäeva pärisosaks? Vaadates tagasi ajalukku näen, et kirikul on selle tekitamises väga oluline roll.
Juba sajandeid enne kristlust olid parimad inimeste informeerijad, suhtumise ja käitumise mõjutajad ühiskonna jaoks olulised organisatsioonid ja nende juhid. Nemad lõid sümbolid, mille taha inimesed koondusid. Nende jaoks oli tähtis enese teistest eristamine, vastase naeruvääristamine ja loosungite loomine.
TTÜ propagandauurija Agu Uudelepp kirjutab Riigikogu toimetistes: „Näiteks Aristotelese kasvandik Aleksander Suur (356–323 eKr) laskis end 324. aastal eKr kuulutada Zeusi pojaks. Varsti pärast seda ilmus tema nägu müntidele, seni oli seal olnud Heraklese, mütoloogilise Zeusi poja nägu. Aleksander käskis ja lubas ehitada enda auks kujusid ja monumente, tema portreed ilmusid kõikjale. "Jumala poja" nägu ehtis keraamikat, münte, ehitisi ja kunstiteoseid. Aleksander Suur oli esimene, kes mõistis, et sellised propagandistlikud sümbolid aitavad impeeriumi elanikel pidevalt meeles hoida, kus asub uus võimukeskus. Sama strateegiat kasutatakse ka tänapäeval laialdaselt."
Pole midagi uut siin päikese all. Hilisema ajaloo üks võimsam organisatsioon on olnud kirik. Kas tuleb möönda, et jõulutoodete reklaamid, kingipaanika ja ostuhullus on kiriku teene? Jah ja ei.
See, et inimesed omavahel eesmärgipäraselt suhtlevad, on sügavalt inimlik. See oli niiviisi enne kiriku teket ja jätkub sedasi niikaua, kuni inimsugu kestab. Meile on igiomane olla kommunikatsioonis kord aktiivsem, kord passiivsem osapool, kuid peame silmas pidama, et tähelepanu ja aeg on väärtuslik ressurss, mida ei tohiks tühja-tähja peale laristada.
Soovitan lasta pudi-padi tekstidel enesest mööda voolata. Kõik mõtted ei vääri mõtlemist ja kõik info ei vääri süvenemist. Juhul kui satute kellegi või millegi infovälja, see tõepoolest huvitab teid ja kisub kaasa, siis olge allika suhtes kriitilised, ärge lubage enesega kohe ellu viia propagandisti järgmisi samme – see on hinnangute ja käitumise mõjutamist. Ajaleht ei kirjuta ammu enam ainust tõde ja raadioreklaam ei muretse mitte niivõrd teie heaolu kui omaniku kasumimarginaali pärast.
Ma ei saa ega tohi hinnata kogu meid ümbritsevat infolevi kui kasumiahnusest kallutatud tegevuste kogumit, aga ma soovitan eneselt küsida: „Miks mulle täna see inimene just seesugust sõnumit levitab ja milline on selle soovitud mõju?" Kommunikatsiooniteoreetik Harold Lasswell sõnastas vahetult pärast teist maailmasõda just sedaviisi propagandauurijate peamise küsimuse: „kes, läbi millise kanali, millise sõnumiga ja missuguse soovitud efektiga mind tegelikult kõnetab?"
Proovige järele ja vaadake, milline on mõistlik tarbimine ja kinkide tegemine jõulude ajal? Leidke eneses see tasakaal, mis välistaks jõulustressi. See on kindlasti võimalik ja ehk on ka minu artikkel abiks enne seda kui teie või mõni teie lähedastest jõulureklaami ohvrina kogu oma vaba aja ja raha kaupmeeste õuele viib. Reklaamitööstuse jutustajad ja jutlustajad enamasti teie hingest ei hooli. Lähedastega veedetud tunnid või eneseteostus maailma paremaks paigaks muutmise nimel on kingimaaniast palju olulisemad. Hoidke oma tähelepanu, see on täna seotud liigselt kaduvikuga!
