02/2016
Heli Raun, Tallinna Kalju kogudus
Fotod Helari Hellenurm, Kaev.net
„Iga inimene on aare” ja teised sarnased inspireerivad mõtted kõlasid misjonikonverentsil MURDEPUNKT 22.–24. jaanuaril Tartus Kolgata kogudusehoones. Vaatamata samaaegsetele sündmustele, osales kohtumisel 120 noort, keda inspireeris nende päevade motosalm: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub” (Rm 1:16).
Väikestes gruppides käidi linnas aaretejahil – inimestele Jeesusest tunnistamas. Julgust kokku võttes jagati üksteisega nähtamatutest koormatest vabanemise kogemusi. Need päevad puudutasid kindlasti kõiki osalejaid ja ühine suur rõõm tõusis sellest, et kahe päästmist kogenud noore elud muutusid säravaks.
Õnne-Liis Aardevälja ja Tõnu Lehtsaare seminaril leiti, et olulisem, kui evangeeliumi sorav kuulutamine, on tähelepanelik suhtumine oma vestluskaaslasesse. Kui ta esitab raskeid küsimusi, tuleb osata eristada, mis peitub nende taga, kui kaugel on ta oma suhtes Jumalaga. Harva juhtub, et üks inimene saab teha kogu kuulutustöö algusest lõpuni. Me külvame seemneid, mida lõikab keegi teine, ja lõikame vilju, mille seemne külvamise ja kastmise töö tegid teised.
Raul Rosenvald ja Herman Jürgens innustasid olema koolides aktiivsemad, kuna kõik tulevased arstid, juristid, poliitikud jt käivad läbi koolipingist. Haridussüsteemis õpetatav evolutsiooniteooria tekitab palju küsimusi. Hea on varustada end ideedega, kuidas siin diskussiooni alustada. Näiteks saab palju huvitavaid vastuseid, kui küsida: „Kuidas sai sinu arvates DNA-sse info?” Ent loomist ja evolutsiooniteooriat kõrvutavate raamatute uurimine ei pruugi olla parim ajakasutus. Inimesi toovad Jumalani isiklikud lood, mitte vaidlused.
Õhtusessioonil „Piiritu Jumal” innustas Anré Matetski noori pühendumisele. Lahati üsna keerukaid teemasid. Paljude elus on harjumusi, millest ei suudeta lahti lasta. Pealispinna all uinub vana loomus, aga me peame talle vastu astuma. Vahel tekib tunne, et siit läheb piir, kus Jumal enam ei andesta. Kui me aga palves Jumala poole hüüame, on tema abi ainulaadne. Alles tõeliselt vabanedes omandame uue väärtussüsteemi ja pühendame oma aega Jumala riigile.
Lõpusessioonil julgustas Kristjan Luhamets mõtlema suurelt ja elama võimatute ootustega, sest Jumalal pole midagi võimatut. Kord küsiti noortelt, mis nad teeksid, kui neil oleks piiramatult finantse? Algul pakuti tavalisi unistusi, kuni ühele jõudis kohale sõna „piiritu” tähendus. Siis ta soovinuks osta ära kogu maailma meedia, et kuulutada selle kaudu evangeeliumi. Jumal saatis oma Poja, et maailm uueks luua. Ta ei tulnud lihtsalt pikendama inimelu, vaid andma meile igavest elu.
Fuajees tervitas saabujaid valgusest inspireeritud installatsioon andekatelt dekoraatoritelt Liisa Viiardilt ja Õnneli Pärnalt. Me ei saa jagada seda, mida meil pole. Kui inimesed kogevad meis Jumala-näolisust ja tõelist armastust, siis on meie elu viies evangeelium. Samas peame olema omalt poolt stardivalmis nii tegudes kui sõnades, kuulates Püha Vaimu häält.
Säravad õhtujuhid Kristina Noor (EKNK Toompea) ja Joel Markus Antson (3D) tõestasid, et oikumeeniline koostöö on võimalik.
