01/2017 
Helina Voogne koos Jakob Gilli, Viktoria Kotsjuba, Heli Raun'i, Sander Tulk'i, Eliisa Täht'i ja Kevin Kirs'i muljetega
Fotod: Helari Hellenurm, Kaev.net
„Julge Särada” oikumeenilise liikumise eesmärk on innustada noori elama oma usku välja koolis, tööl, trennis ja koduteel. Kõik suured asjad saavad alguse väikestest sammudest, aga tihti on nende astumiseks vaja kaaslaste tuge.
Selleks toimus 28. detsembrist 1. jaanuarini Kuressaare Siioni kirikus järjekordne „Julge Särada“ laager. Neist päevadest sai osa 150 noort üle Eesti. Meie palve on, et see, mida Jumal seal nii osalejate sees kui nende läbi korda saatis, võiks kanda palju vilja ja et see vili jääks.
Laias laastus võib kogu toimunu jagada kaheks – „akude laadimine” kirikuseinte vahel ja välised tegevused, kus sai olla valguseks ja soolaks.
Akusid aitasid laadida aeg koos Jumalaga, Jakob Gilli hommikused mõtisklused, ühine ülistus ja inspireerivad ning väljakutseid esitavad kõnelejad.
Seminarides arutleti, kuidas armastada raskeid ligimesi, saada üle läbikukkumistest, särada Jumalale läbi oma karjääri ja tuua au Jumalale kauneid kunste viljeledes.
Päeval tegelesime „aardejahiga”, mis pole pärit piraatide filmist, vaid lähtub tõest, et Jumala jaoks on iga inimene aare. Keda igatseb Jumal meie kaudu täna kõnetada ja kuidas me nad ära tunneme? Just seda küsiti esmalt palves ja siis mindi üheskoos tänavatele. 
Aardejahis osalenud Eliisa tunnistas, et „isegi kui ma väga ei julge tänaval kuulutada, siis seal on alati inimesi, kes vajavad kuulda Jumalast ja soovivad palvet”. Meele tegi veel rõõmsamaks see, kui õhtul nägime tänava vestluskaaslasi kiriku uksest sisse astumas. Olgu see ka sulle, hea lugeja, julgustuseks!
Kuressaare päevakeskust külastades võtsime kaasa trühvleid, laule ja mänge. 1,5 tundi möödus vihinal. Privileeg oli paluda õnnistust päevakeskuse külastajatele ja lõpetada ühise Meie Isa palvega.
Oli veel palju muudki, mida nende päevade jooksul tehti – alates raketikütuse tegemisest kuni selleni, kuidas luterlane ja baptist koos evangeeliumi jagasid. Aga kõige kirjeldamiseks ei jätkunud Teekäijal meile tähemärke. Lõpetame siinkohal väljavõttega ühe osaleja tagasisidest: „Meid ei pane julgelt särama konverentsid, vaid seda teeb nälg Jumala järele. Aamen!”
