August 2019 
Enn Veevo, Palade koguduse pastor
30. juunil 1979, õhtul kella kuue paiku astusid Hiiumaal Kukka rannas ristimisvette 15 noort, vanuses 12–17 aastat, et kinnitada oma soovi elada koos Jumalaga. Meie ees kõndisid pastorid Ado Kaups ja Udo Veevo. Küsimused ja vastused olid esitatud juba varasemalt Palade palvelas, nüüd toimus kõige olulisem – ristimistalitus. Liitusime Hiiumaa erinevate kogudustega, kuid meid kõiki sidus Kärdla koguduse palvela.
„Suurim rõõm oleks, kui paljude aastate pärast saaksin teid kõiki kord koos näha.“
Olles juba lastetöö east väljas, sai meie töö keskmeks noorteansambel, kelle tegevusele liitusid Udo Veevo regulaarsed pühapäevaõhtused piiblitunnid, suvelaagrid ja mitmed muud ühisüritused. Suurt eeskuju andis 1978. aastal Tallinna külastanud Oral Robertsi ülikooli bänd Living Sound, aga samuti ansamblid Effataa ja ICHTYS ning paljud teised. Mingisugusegi helitehnika saamine oli tõsine väljakutse, sest isegi pea mängukõlbmatuid vene pille oli võimatu poest osta. Seega tuli kõike kombineerida, ise ehitada ja ümber ehitada. Väikeseks tunnustuseks tollasele tegevusele oli kutse Piiblipäevadel esinemisele.
Tegevuse kulminatsiooniks sai 1979. aasta jõuluõhtu. Kärdla koguduse koorijuhi ja ammendamatu ideegeneraatori Viljo Liigi abil oli ette valmistatud üsna ambitsioonikas kava, mis sisaldas nii klassikalisi jõululaule kui ka rokkansamblile seatud katkeid Händeli „Messiasest“.
Ansambliliikmed olid kutsunud kohale oma koolikaaslased ja suur osa neist tuligi. See oli stagnatsiooniaja kohta harukordne – palvela täis noori inimesi. Eks õhevil olime meiegi, kuniks uksest astusid sisse kooli õppealajuhataja ja partorg. Me siiski jätkasime oma kavaga, kuigi mõni nõrganärvilisem kuulaja tormas uksest välja. Hiljem kutsuti meid muidugi kooli juhtkonna ette ja koguduse juhid maksid trahvi. 
Tegevus jätkus pisut tagasihoidlikumas mastaabis veel umbes aasta, kuniks Hiiumaalt lahkus mandrile õppima ansambli juht Peeter Liik ja järje võtsid üle nooremad noored. See on aga juba järgmine lugu.
Tagantjärele võime vaid imetleda tollaste kogudusejuhtide heasoovlikku toetust. Lisaks võimuorganitele tuli ju vastust anda mõnegi koguduseliikme ees, kellele see muusika – trummid ja elektripillid ebasobivad tundusid. Samas kasvatas usalduse tunnetamine ka meie vastutust.
20. juulil kogunes enamus 40 aastat tagasi ristitud noortest taas Paladele, et sõita sealt edasi Kukka randa – ristimiskohta. Enam ei olnud võimalust tänada kõiki meie tollaseid juhatajaid. Süütasime küünlad Ado Kaupsi, Teedy Tüüri, Udo Veevo ja Emil Vausi haudadel. Paljud meist tunnistasid, et just ülalnimetatud olid need, kellega koos palvetades anti oma elu Jumalale.
Rõõm oli anda tänukaart meie tollasele muusikalisele juhile Viljo Liigile ja tema abikaasale Ilmile, kes toona meid koos trummide ja kitarridega iga nädal oma elutuppa mahutasid.
Õhtu veetsime Jausa külas koduses Siimu talus, kus kinnitasime keha, kuulasime imekombel säilinud ja restaureeritud muusikasalvestusi ja vaatasime samast ajast pärinevaid fotosid.
Viljo Liik ütles 40 aastat tagasi jaanipäevasel lõpetajate õhtul: „Suurim rõõm oleks, kui paljude aastate pärast saaksin teid kõiki kord koos näha. Ja siis ei oleks keegi seda varandust oma südamest kaotanud.“ Täname Jumalat, et see soov on täide läinud.
