Aprill 2022 
Rebeka Mia Raihhelgauz, Tallinna Betaania kogudus
Fotod: Kadi Tingas
„Ühisosa – Точка пересечения“ oli EKB Liidu ajaloo esimene eesti- ja venekeelne noortekonverents, mis toimus 16. aprillil Rakvere Karmeli Koguduses. Mina istusin registreerimislauas ja mu käed värisesid, sest ei suutnud uskuda, et see kõik tõesti toimub. Inimesed saabusid üksteise järel, kuni kohal oli meid 90. Saal kihas vestlustest ja ootusärevusest kõige üle, mis hakkas siin toimuma.
Idee korraldada sellist konverentsi sündis peaaegu aasta tagasi, kui Einike Pilli palus noorte juhtide arenguprogrammis FUTUURUM unistada: „Kui sina oleksid EKB Liidu juhatuses, milliseid muutusi sooviksid sina tuua koguduste ühistöösse? Miks ja kuidas neid muutusi saavutada?“ Meie meeskonna vastus oli: peab vähendama barjääri eesti- ja venekeelsete koguduste vahel! Miks? Sest mõlema kogukonna ühtsuse korral on kergem viia evangeelium kõigile Eestimaa elanikele. Kuidas? Esmalt tuleks eesti- ja venekeelseid noori omavahel tutvustada, luua kontakte, vahetada koguduste vahel infot, korraldada kakskeelseid üritusi, näiteks konverentse. Aga toona oli see lihtsalt meeletu unistus. Ma ei oleks kunagi arvanud, et vaid aasta hiljem hakkabki see sündima ja mina saan osaleda selle elluviimises.
Konverentsi vältel kõlas nii lavalt kui ka grupiaruteludest ikka jälle küsimus: miks me seda varem ei ole teinud? Miks ei ole me varem korraldanud vene- ja eestikeelseid ühiskonverentse, üritusi, laagreid, projekte? Sellele küsimusele kõlasid ka mitmed vastused. Vaieldamatult on olnud probleeme ja takistusi, mille tõttu ei ole piisavat ühisosa veel leitud. Konverentsi vanemad kõnelejad, Meego Remmel ja Erki Tamm, rääkisid, et eelmise põlvkonna okupatsioonivalu ei olnud veel vaibunud. Nüüd on kolmkümmend aastat möödunud ja kontekst on muutunud. Üles on kasvanud uus põlvkond, kes vajab ja otsib ühisosa ja on osanud teha selleks ka esimesi samme.
Tundub, et eestikeelsetel kogudustel on visioon ja vahendid, venekeelsel kogukonnal aga keel.
Erki Tamme jutluses kasutatud metafoor oli eriti liigutav: Jumal on nagu isa, kes kutsub oma lapsi nende tubadest suurde tuppa. „Ühisosa“ oligi minu jaoks Jumala kutse, et me oma tubadest välja tuleksime, et koguneda suurde tuppa Isa juurde. Kuigi see ei ole alati lihtne olnud. 
Registreerimisel palusin kõikidel osalejatel kirjutada numbritega rinnasiltidele oma nimi. Paljud küsisid, mis numbrid need on? Selgitasin, et nendega jagame rahva vestlusgruppidesse, et päeva vältel arutada läbi kõnelejate mõtteid. Mitmed mu sõbrad tundsid end üsna ebamugavalt ja püüdsid imestunult mulle numbrit tagasi anda, öeldes: „Mul pole midagi öelda,“ või „Kas sa tõesti arvad, et mul on vestlusele midagi kasulikku lisada?“ Vastasin, et on kindlasti. Tegelikult ei olnud mul endalgi oma grupi vestluses kuigi lihtne.
Sergii Bilokini jutlus pani kõiki mõtlema oma barjääridele, mis takistavad meid teenimast ja teistega suhtlemast. Ta kutsus meid mõtlema ka sellele, kuidas suhtume inimestesse, kes on teisest rahvusest, räägivad teist keelt, kellel on või ei ole haridust. Ta tuletas meile meelde, et Jeesus ületab kõik need vaheseinad.
Eesti vajab palju kristlasi, kes on valmis armastama oma ligimesi, rääkimata ukrainlastest, keda saabub siia tuhandeid. Selleks et saaksime teenida inimesi, kes juba on siin, peame ületama oma sisemised barjäärid ja eelarvamused. Ma tunnistan, see ei ole mugav. „Kas me tahame, et meil oleks oma kogudustes mugav, või soovime teenida?“ küsis paneeldiskussioonis Roman Kuznetsov. Loomulikult tahaksime jääda mugavalt oma kogudusse, oma praegusesse mõnusasse tutvusringi ja suhelda inimestega, kes on meiesugused. Tänases olukorras oleme näinud, et see ei ole lihtsalt võimalik.
Noorte paneeldiskussioonis olid just need teemad. „Kuidas oleme valmis tegema midagi nende inimeste jaoks, kes tulevad kaugelt ja räägivad võõrast keelt, aga pole valmis tegema eriti midagi nende jaoks, kes on siinsamas ja räägivad meist erinevat keelt?“ küsis Adele Kuznetsova. Ehk me ei saa aidata ja teenida teisi inimesi, olgu nad meie riigist või mitte, enne kui oleme õppinud üksteist teenima ja teineteise eest hoolitsema.
Me peame olema rohkem kristlased kui eestlased, venekeelsed eestlased, ukrainlased ja nii edasi.
Minu vestlusgrupis jõudsime järelduseni, et Ukrainast saabuvate inimeste tõhusaks abistamiseks peame tegema koostööd. Tundub, et eestikeelsetel kogudustel on visioone ja vahendid, venekeelsel kogukonnal aga keel. 
Kuid me peame mõtlema ka pikemas perspektiivis. Kuidas me saame teenida inimesi, kes saabuvad Ukrainast? Mis saab siis, kui sõda lõpeb? Kas läheme tagasi, igaüks oma tuppa, ja paneme ukse lukku? Konverentsi „Ühisosa“ kaugem eesmärk ei olnud tekitada homogeenseid kogudusi, vaid rõhutada, et me kõik oleme Jumala lapsed. Mulle torkas eriti silma Helle Lihti selgitus, et me peame olema rohkem kristlased kui eestlased, venekeelsed eestlased, ukrainlased ja nii edasi.
Oluline on vaadata tulevikku, aga tihedamat koostööd saab teha kohe. Heaks näiteks oli Karmeli koguduse ülestõusmispühade ukrainakeelne jumalateenistus. Mitmed korraldusmeeskonna liikmed ja ka teised – nii eesti- kui venekeelsetest kogudustest – jäid pärast vaikse laupäeva konverentsi Rakverre. Pühapäevasel teenistusel öeldi kaunilt tere tulemast hiljuti Ukrainast Eestisse saabunud inimestele. Just sellise koostöö ja suhtlemise kaudu saame tõesti olla ühine koguduste liit ning teenida üksteist ja meie uusi Ukraina sõpru.
Konverents oli esimene samm ühtsuse suunas. Ma usun ja loodan, et sellest üritusest ei sünni lihtsalt traditsioon, vaid liikumine. Liikumine, mis muudab meie kogudusi ja Eestit paremaks.
