05/2015 
Pille Havakats, LNK juhataja
Meil on täna palju rohkem võimalusi üksteisega suhelda kui aastaid tagasi, mil kiri sai vastuse kuu aja jooksul ja siis oli väga hästi. Täna peab vastus tulema sekunditega ja kui ei tule, on väga halvasti. Me suhtleme palju – tänaval, kohvikus, koolis, autoroolis ja kus vähegi võimalik. Aga sageli ei suhtle me nendega, kes on meie kõrval, vaid nendega, kes on kaugel nutitelefoni ühenduses. Väga kummaline ja küllap ka meelevaldne üldistus on, et üha rohkem võib panna „diagnoosiks" üksindus, üksiolemine, üksitundmine. Kuskil on viga sees. Aga kus? Seda lahendada ei olegi nii kerge. Ega see „haigus" ei ole ka kõikidel, aga siiski piisavalt paljudel, et teha lastepäev teemal – MITTE ÜKSI.
Kes tunnevad üksildust? On need lapsed või täiskasvanud, rikkad või vaesed, haiged või terved? On nad pastorid või pühapäevakooli õpetajad või lapsed koguduses? Raske öelda, kes neist, aga kindlasti tunneb üksi ennast inimene, kellel ei ole sõpru. Öeldes end üksitundvale lapsele, et Jeesus armastab sind, on tal seda väga raske mõista ehk kogeda, kui ei ole kedagi, kes aitaks teda tema üksiolemises ja võib olla ka toimetulemises.
Lastepäeva lugu tugines Piiblis olevale halvatu tervendamise loo tänapäevasele versioonile. Kui saali sõidutati kinniseotud silmadega ratastoolis tüdruk, siis oli see enamusele küllalt suur ehmatus. Midagi sellist ei ole ju kunagi lastepäeval olnud. Me oleme alati pakkunud lastele n-ö „normaalset" programmi. Seekord oli teisiti. Loomad olid need, kes rääkisid armastusest ja selle puudumise tagajärgedest. Jälle ebatavaline. Võib-olla tõesti liiga palju metafoore, aga küllalt silmiavav ja palju mõtteid, mida edasi mõelda. Rühmategevustes lapsed õppisid, õigem oleks öelda, kogesid, mida tähendab abi vajada või ise kedagi aidata. See ongi Jumala armastamine, kui märkad enda kõrval abivajajat ja mitte ainult ei märka, vaid ka aitad. 
Üha rohkem tuli pauside ajal koridoridesse lapsi, kellel sõrm kinni seotud. Võõral inimesel võis jääda mulje, et küll see päev oli ohtlik. Peaaegu kõik olid ennast kuskil katki kukkunud. Tegelikult oli meil esmaabi töötuba, kus lapsed said teada, kuidas toimida, kui keegi vajab abi. Praktiline näpusidumine oli piisavalt põnev. Nägin minagi mõnda last järgmisel päeval koguduses kinniseotud sõrmega ja kuulsin vanemate esmast reaktsiooni, kui laps seotud sõrmega koju jõudis. Seekordne lastepäev ei olnud teoreetiline õppimise ja õpetamise koht. Rõhuasetus oli pigem kogemustele rajatud, mille läbi õpitu saab tähenduse. Kogemus just selles mõttes, et kui on abi vaja, siis tuleb aidata, kui saad ja oskad. Ainult sõnadest ei piisa. Selliselt kogebki laps Jumala armastust, kui ta saab ka praktilist abi ja tuge oma üksiolemises ning oskab seda ka teistega jagada. Jeesus on kutsunudki meid – inimesi – üksteist aitama ja seda väga praktiliselt. Selles väljendubki tükike Jumala armastust läbi meie, inimeste.
Pühapäevakooli laste ja nende sõprade suur pidupäev toimus Raplas 25. aprillil.
