Oktoober 2019 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
Maailma on sündinud väike ime – rõõmuks oma emale ja isale. Loodetavasti saab temast jumalakartlik inimene, loodab vastne ema. Esimese pühapäeva jätab ta vahele, beebi on veel liiga väike. Kui ta pisikesega kirikusse jõuab, ei olegi kõik nii lihtne: kus teda imetada, kui tal kõht tühjaks läheb, ja kus vahetada mähkmeid? Mida teha, kui beebi hakkab nutma ja kõrvalistujad saadavad manitsevaid pilke?
Et koguduses liiguks olukord väikelastele n-ö soodsas suunas, on enamasti tarvis lapsevanemate endi initsiatiivi.
Kogudusehooned on erinevad
Vanade kirikute ehitamisel ei ole pead murtud selle üle, kas sülelapsega emal on seal mugav või mitte. Tulemuseks on paljud lood, kus pereloomine saab koguduses käimisel saatuslikuks. Eriti juhtudel, kui lapse isa pole tuline usklik. Nii jääb eemale terve pere, sest kui kohe pärast lapse sündi ei saa enam koguduses käia, jahtub ajaga soov sageli üldse.
Tänapäeval on olukord kohati palju parem kui aastakümneid tagasi. Eriti uued, kogukonnapõhised kogudused, nagu Mosaiik Kogudus, 3D ja Tallinna Kogukonnad, hakkavad silma oma perekesksuse poolest. Kogunedes iganädalaselt kodudes, pole mingit muret kiriku kajava akustikaga. Ja kui võõrustav pere on ise lapsevanemad, on seal olemas kõik lastele vajaminev. Eriti hea on see, et ema ei pea eemale jääma ka teenimistööst. Ta saab endiselt juhtida ülistust, kodugruppi, teha kõike muud. Tema kogudus on ehk isegi pigem tugi kui koormus, aidates samal ajal last hoida. Imetamiseks saab minna kõrvaltuppa, kuhu on osaduskonna tegemised kuulda, ja mähkimiseks on soe vannituba.
Kogudustel on sageli puudus lisaruumidest, mida lastega oleks võimalik kasutada. Ruumid, kus emad saaksid imetamas käia, peaksid olema lisaks ka soojad. Mõni värske ema on kiriku jahedas kõrvalruumis imetades rinnapõletikugi saanud.
Kaunid näited
Õnneks võib ka sadade aastate vanuses kirikus ema ja jumalateenijana „ellu jääda“. Oleviste koguduse noor ema Mirjam Kivisild teenib näiteks endiselt aktiivselt kaasa ülistuses, ka suurem osa tema kaasmuusikutest on väikelaste vanemad. Olukord on aastatega muutunud mugavamaks. Tundub, et murrang saabus siis, kui lastetöö tegijad ise said lapsevanemateks: pruutpaarituppa sai imetamisnurgake, Maarja kabelisse mängukannid, mida lapsed alati kasutada saavad, ja kabeli nurka teler, kust teenistuse ülekannet vaadata. Pühapäeviti on kabel laste kilkeid, jooksmist ja mänguasju täis. Teenistust on nõnda raske küll jälgida, kuid oluline on ka lihtsalt see, et vanemad saavad koguduse osadusse tulla. Sarnased võimalused on veel ka näiteks Pärnu Immaanueli koguduses.
Lapsed on meie ühine vara ja kogudus on ju üks pere, nagu sageli öeldakse.
Lapsevanemate initsiatiiv
Väikelapsega vanemate vajadusi tunnevad kõige paremini lapsevanemad ise, mistõttu on enamasti tarvis just nende initsiatiivi. Nõnda on suureks abiks, kui koguduse juhatusse kuulub värskeid isasid, nagu kuuldavasti on Olevistes. Rakke kogudusest on huvitav näide väikelastega töötegijast, kelle vajadusi märkas hoopis kõrvalseisja. Katrin Selbak jätkas koguduses aktiivset tegutsemist ka siis, kui tal sündis paariaastase vahega kaks last, ehkki see tähendas talle teatud ebamugavust. Ta ise arvab, et oleks ehk kogudusest koguni eemale jäänud, kui teda ei oleks kogudusetöösse niivõrd aktiivselt kaasatud. Kuna tema lapsed olid koguduses pidevalt pildil, oli lihtne mõista, et olukord vajab lahendust. Nii organiseeris juhtkonna esimees Tiina Teppo koguduse uutesse ruumidesse lastenurga, mis on juba oluline samm edasi. Olles ise pidevalt kohustustega hõivatud, tunneb Katrin siiski puudust lisainimesest, kes lastel mängunurgas silma peal hoiaks.
Tapa Elava Usu koguduses on väikelapsed enamasti saalis. Vahel on vanemad neile mänguasju kaasa võtnud. Sageli jooksevad aasta-paari-kolme vanused lapsed saalis ringi ja sellega ollakse harjunud. Koguduse pastoriperel on endal kümme last ja armastav suhtumine lastesse on kindlasti üheks kogudust iseloomustavaks jooneks. Pastori abikaasa Külvi Kivisild ütleb, et kui hoiame teenistuselt eemal väikelapsed, tõrjume ka nende emasid. Lisaks on lapsi endid raskem hiljem uuesti kogudusse saada: kui esiti ei võeta neid kaasa, pole nad pärast enam harjunud tulema. Pastoripaari soosiv suhtumine lastekilkeid täis jumalateenistusse on kandnud ka head vilja: kõik Kivisildade täiskasvanud lapsed on oma elu teadlikult pühendanud kristlikule usule.
Lapsed tõmbavad tähelepanu endale 
Igasugune väikelaste sagimine hajutab muidugi tähelepanu. Kui koguduses peetakse teenistuse olulisimaks osaks sõna, on sellega raske leppida. Kui tähtsamaks peetakse osadust, ei pahanda laste kilked ja sammude müdin teenistusel osalejaid sugugi nii palju. Soe suhtumine lastesse, isegi kui nad tekitavad teatud ebamugavust, on kristliku usu ja armastuse väljendus nii laste kui nende vanemate suhtes. Hea, kui koguduses on suhtumine, et lapsed on meie ühine vara. On ju kogudus üks pere, nagu sageli öeldakse.
Kõige raskem ongi väikelapsega käia koguduses, kus pastoripere lapsed on juba suured (kui neid on) ja koguduses on lapsi üldse vähe. Mõnikord on püütud küll lastele veidi mõelda, kuid lahendused on poolikud. Näiteks on olemas mänguasjakast, kuid nendes on lelud, millega laps pigem ei mängi. Samas on hoone akustika aga nii kajav, et nende kolisevate mängukannidega tegutsemine on väga häiriv, nii et tegelikult neid kasutada ei saagi.
Väikelastehoid teenistuse ajal
Üks lahendus, mida võiks rohkem juurutada, on väikelastehoid teenistuse ajal. Pärnu Immaanuelis püüti lastehoidu küll praktiseerida, kuid loobuti, kuna lapsed ei kippunud võõraga jääma. Ka lapsevanemal endal võib olla raske väikelast kellegi hoolde jätta. Kuid usun, et sellele töövaldkonnale tasub mõelda: väikelapsed vajavad usalduse tekkimiseks ja harjumiseks lihtsalt veidi aega. Maailmas olla kogudusi, kus saab vabatahtlikele usaldada isegi beebisid, nii et nad on igati hoitud ja hoolitsetud. See nõuab vabatahtlikult muidugi pühendumist ja püsivust, aga kindlasti ei ole see vähem oluline Jumala teenimise viis kui näiteks ülistuse või Alfa-grupi juhtimine.
Arenguruumi jagub
Arenemisruumi väikelastega peredele soodsa keskkonna loomisel näikse olevat kõigis kogudustes. Lastesõbralikkus on omadus, mida on vajaka kogu meie ühiskonnas. Kogudused võiksid olla siin teenäitajad. Kui me suudaksime luua kogudustest keskkonnad, kus lastel on tore olla, tooks see kogudusse terveid perekondi.
Kogudusehoonetes võiks kunagi olla suisa heal tasemel mängutoad, mida teenistusevälisel ajal lapsevanematele üritusteks väljagi rentida? See oleks evangeelne kokkupuutepunkt mittekristlastega, mis teeniks ka lastega koguduseliikmete huve. Üks pereema, kellega väikelaste teemal vestlesin, väljendas imestust selle üle, et kogudusehoovis ei ole mänguväljakut. See on tõepoolest kasutamata idee, mis aitaks meil järgida Jeesuse õpetust. „Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid,“ ütleb Jeesus. Mis võiks olla parem viis laste koguduse osadusse toomiseks, kui neile soodsa, armastava ja vastuvõtliku keskkonna loomine, alustades juba õuest?
