Jaanuar 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Piibel räägib umbes kuuesajal korral lastest. Harva on nad siiski kesksel kohal, kuid samas pole nad ka ebaolulised. Vastupidi: Jeesus näitas oma eeskujuga, kuidas meiegi peaksime lastesse suhtuma. Jeesus on laste sõber ja seob nendega taevariigi tõotuse. Loeme sündmusest, kus vanemad tõid Jeesuse juurde lapsi, et ta neid õnnistaks. Kui aga jüngrid olid sellele soovile vastu, said nad Jeesuse käest selle pärast noomida. „Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“ Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale“ (Mk 10:14–16).
Miski ei kõnele selle vastu, et algkristlikes kogudustes lapsi Jeesuse eeskujul õnnistati. Alul toimus see ilmselt kodus ja hiljem jumalateenistusel. Keskaja lõpul oli tuntud laste õnnistamise praktika nii sünnijärgselt kui ka haiguste puhul. Üks selline õnnistuspalve kõlab nii: „Issand Jeesus Kristus, sa oled taevast inimeste juurde tulnud, et meile oma armastust näidata. Me palume sind, kingi neile lastele, kes su juurde on toodud, oma armastus. Kaitse neid ihu ja hinge poolest.“
Meie jumalateenistustel alustab kogudusevanem vastavat talitust Pühakirja mõttega. Laps on tavaliselt ema või kasvataja süles. Seejärel asetab õnnistaja käed lapsele ja palvetab: „Püha Jumal ja inimese Looja. Jeesuse Kristuse nimel toome sinu ette selle poeglapse NN.“ Palve lõppeb Meie Isa palvega ja õnnistamissõnadega (4Ms 6:24–26). Kui õnnistamine toimub kodus, võib sellele järgneda ühine palve.
Loomulik on, et vanemad oma lapsi õnnistavad õhtul enne voodi minekut, kooli mineku eel ja elu suurematel sündmustel.
Vaata lähemalt: Vaimulikud talitused. Eesti EKB Koguduste Liit, Tallinn 1998/2008, lk 29–30.
