Oktoober 2020
Elina Kivinukk, psühholoog, Tallinna Kristliku Mosaiik koguduse liige
Just austamises on küsimus, kui räägime väärkohtlemisest. Lugupidavat suhtumist on väärt nii laps kui täiskasvanu, kui nad räägivad võimalikust väärkohtlemisest.
Järgnev kirjatükk on eelkõige üleskutseks, et märgata: keegi ei ole väärkohtlemise eest kaitstud. Täiskasvanutena saame abivajavast lapsest teada anda. Kogudustena saame olla eeskujuks, luues turvalise keskkonna kõigile meie ringi astujatele.
Abivajavast lapsest teadaandmine on iga täiskasvanu seaduslik kohustus. Lisaks ilmselgetele märkidele, nagu hooletu riietus, piisava toidu puudus või ohtlik kodune olukord, võib abivajav laps tähendada nii liiga sõltuvat ja üle hoolitsetud last kui ka liiga iseseisvat ja üksi kasvanud last.
Harige end ja oma kaastöötajaid
Laste õigeaegse arengu toetamiseks on oluline õppida laste arengut tundma, sealhulgas nende seksuaalset arengut. Näiteks kasutades Murebaromeetrit lehel lasteabi.ee, mille järgi saab otsustada, kas lapse või teismelise käitumine peaks muret tekitama ja millal sekkuda. Pidage meeles, et seksuaalne väärkohtlemine ei pruugi esineda ainult vastassoost inimeste vahel. Jälgige enda hoolealuseid lapsi, millised on nende mängud, kuidas nad räägivad, millele viitavad, milliseid eeskujusid järgivad.
Küsige luba
Üks austuse väljendamine on loa küsimine. Kas võin sulle ukse lahti teha? Kas tohin minna sinuga tualetti? Kuigi me oleme pikka aega harjunud, et vanematena justkui kontrollime oma lapsi ja lastetöös osalejaid ning vastutame nende eest, siis lapse keha on tema oma. Ning üsna varasest east peab laps mõistma, et tal on võimalus mitte lubada endale liiga lähedale inimesi, kelle juuresolekul ta ei tunne end turvaliselt või kes pole teda kasvatavas rollis.
Märgake ja olge olemas
Lastetöötegijana pange tähele lapse käitumises kardinaalset muutust: enne jutukas laps on äkki muutunud väga vaikseks, enne vaikne laps on pigem agressiivne ja sõjakalt ennast väljendav. Märgake, kui laps tundub olevat ebakindel või otsib kontakti, et millestki rääkida. Vahel tuleb ka julgustada, et lapsed võivad oma muredest rääkida ja et lastetöötegijad püüavad kõigiti aidata.
Valmis tuleb olla ka juhtudeks, kui täiskasvanu tunnistab lapseeas väärkohtlemist. See võib olla šokeeriv ja ootamatu, ometi vajab ka tema toetust, mõistmist ja ärakuulamist. Tedagi võib julgustada, et ta oli vapper sellest rääkima, ja suunata ohvriabiteenuste juurde, mida pakub Sotsiaalkindlustusamet.
Mida siis teha, kui keegi räägib enda väärkohtlemisest
Olukorras, kus keegi tuleb teile võimalikust diskrimineerimisest või ahistamisjuhtumist rääkima, tuleb jääda rahulikuks ja tähelepanelikuks. Teiega vestlema tulek näitab, et olete jätnud usaldusväärse mulje ja ilmselt on teil head suhtlemisoskused. Võtke seda ülestunnistust tõsiselt. „Aitäh, et sa sellest mulle rääkisid, see on väga oluline teema.“ Kindlasti ei tasu liiga emotsionaalselt reageerida, mõistlik ei ole ise hakata uurimist läbi viima.
Mõelge oma sõnavalikule. Vältige sõna „ahistamine“ enne, kui teate, milles probleem on. Sageli hirmutab ka sõna „uurimine“ või „menetlemine“. Selle asemel võib küsida, kas sobib selle „olukorra kohta rohkem teada saada“. Vältige ka otsest halvustamist. Isegi kui tegu on ränga ahistamisjuhtumiga, võib siiski olla, et ohvril on ahistaja suhtes lähedane, sageli ka austav suhe (nt õpetaja ja õpilase vahel).
Andke teada, mismoodi kavatsete edasi käituda ja mis aja jooksul reageerite. Ning tehke pärast vestlust enda jaoks väike kirjalik kokkuvõte, mida samas konfidentsiaalselt hoiate.
Juhtnööre koguduse lastetööks
Kindlasti ei ole need teemad, millega keegi üksi peaks kimpus olema. Rääkige neist küsimustest oma meeskonnaga, pastorite ja teiste töötegijatega, et tekiks laiemas ringis kindlustunne, et kogudusena ollakse valmis aitama. Leppige kokku meeskonna usaldusisikud, kellele võib sellistest küsimustest rääkida ja kes on nendeks olukordadeks valmistunud ning oskavad asjakohaselt reageerida. Soovitav oleks, et selliseid usaldusisikuid oleks mõlemast soost. Võimalik, et koguduse usalduslikus õhkkonnas kõlab liiga julgelt, kuid noorsootöös ja ohvriabi valdkonnas on järjest enam levinud, et lastetöötegijatelt küsitakse tema tausta kohta väljavõtet karistusregistrist.
Tähtis on usalduslik õhkkond. Kristlased saavad palvetada ja hea seista selle eest, et kogudus oleks turvaline keskkond, mis tähendab ka vahel haiget saamise jagamist, oma vigade tunnistamist, andestamist ja andeksandmist.
Kasulikud lingid
Kodulehe lasteabi.ee abitelefoni 116 111 võib lastele edastada või lastetöö ruumi seinale riputada.
Murebaromeeter on saadaval lehel lasteabi.ee, mis aitab otsustada, kas lapse või teismelise käitumine peaks muret tekitama ja millal sekkuda.
Abivajavast lapsest on kohustus teatada abiksohvrile.just.ee/et/lapsele/abivajavast-ning-hädaohus-lapsest-teatamise-kohustus.
Spordivaldkonda silmas pidades on Justiitsministeerium avanud kodulehe „Laste väärkohtlemine spordis“ just.ee/et/laste-vaarkohtlemine-spordis.
Tasuta ohvriabi teenuseid pakub Sotsiaalkindlustusamet sotsiaalkindlustusamet.ee/et.
