Detsember 2020
Armas härra Jumal!
Täna ma pean sulle kirjutama, sest meil anti koolis ülesanne kirjutada kiri oma parimale sõbrale ja talle öelda, kelleks ma tahan saada siis, kui ma olen juba suur ja ei pea enam koolitöid tegema. Seepärast kirjutan ma sulle, sest Fynn on ju siin ja temale ma ei saa kirjutada või ta lihtsalt naeraks selle üle. Sina aga ei naera kunagi, kui sa kirjutamise ajal üle mu õla vaatad. Minu meelest on see tore, muidu ma vist punastaksin. See, kelleks ma kunagi saada tahan, on ingel. Seda ma ei ole veel kellelegi öelnud, ka Fynnile mitte. Ja seda ma ka ei tea, kust need tiivad saadakse. Kas see on õige, et kõigepealt peab surnud olema? Robbie Mortoni tänavalt, kes tahab väravavahiks saada, ütles nii. Ta ei usu üleüldse midagi peale jalgpalli. Ja ta ütleb, et inglit on ainult selleks vaja, et ükski pall võrku ei läheks. Mina tahaks aga küll midagi rohkemat teha, kui ma kord ingel olen. Ja kõigepealt mitte ära surra.
Ma kirjutan sulle, sest ma usun, et sa tead täpselt, kuidas ingliks saada. Piiblis on kirjas, et sa ise teed ingleid. Siis ma mõtlesin, et kuna sa minu oled mõne aasta eest teinud, saad sa minust ju ka ingli teha. Kunagi hiljem. Aga mitte liiga hilja. Igatahes enne kui ma olen nii vana kui missis Cook. Siis oleks ma juba liiga vana, et lendama õppida või alati midagi head teha. Missis Cook ei tee sageli midagi head, kuna ta paneb hindeid. Seda ma ei tahaks küll teha. Parem juba teiste jaoks koduseid töid teha, kui nad ise ei oska. Siis oleks ma peaaegu sama vajalik kui sina. Ma tahaks teada, kui sa aitaksid mind seejuures. Kui sa mulle näitaksid, mida inglina on vaja osata, siis harjutasin ma kindlasti selle jaoks. Kohe päris kindlasti...
Selle kirja tahtis Anna kooli kaasa võtta ja missis Cookile anda! Kui hea, et seekord mitte ainult härra Jumal, vaid ka mina vaatasin kirjutamise ajal üle tema õla. Väga vaikselt ja salaja muidugi. Aga lõpuks ma siiski pahvatsin: „Anna, seda ei tohiks küll mingil juhul missis Cookil lugeda lasta! Sellest ei tule midagi head kui ta loeb, et on sinu arvates millegi hea tegemiseks liiga vana. Ta jätab su selle eest veel peale tunde istuma! Pane kiri parem kingakarpi ja kirjuta kirjand mõnest mõistlikust elukutsest, näiteks haiglaõest või viie lapse emast.“
„Kas ingel ei ole siis mõistlik?“ küsis Anna haavunult.
„Ah, tirts, kuidas ma sulle seda nüüd seletan? Ingel ei ole muidugi midagi erakordselt mittemõistlikku, aga ka mitte amet sinu või ükskõik kelle teise jaoks. Sa pead oma ettekujutustega ikka reaalsusse jääma, kuuled! Kord tunned sa ennast nagu härra Jumal, kord tahad ingliks saada. Selliste hullude mõtete jaoks on Piiblis üks sõna: kõrkus, mis on veel hullem kui uhkus. Ja kõrke ei armasta härra Jumal üldse. See on ka Piiblis kirjas. Ja sinu kirjast ei ole tal arvatavasti üldse hea meel. Oleks parem olnud, kui sa ei oleks seda kohe kirja pannud, vaid enne minuga oma elukutseplaanidest rääkinud. Selle asemel, et kohe ingliks saada, võiksid sa näiteks alustada sellest, et oled hea inimene...“
Nii pikka epistlit ei olnud ma Annale veel kunagi pidanud. Ta seisis üsna arglikult ja kägardas kirja mulle vastu vaidlemata paremasse rusikasse. Aga vaevalt olin ma valmis, ma pean silmas hetke, kus mulle ei meenunud enam ühtki fakti ingli elukutse vastu, võttis tirts end kokku.
„Saada heaks inimeseks...“ ütles ta vaikselt ja järelemõtlikult, „... kas ma suudan seda? Kas sa ei arva, et ingel oleks ehk kergem olla?“
Raamatust „Anna Schreiben an Mister Gott“, Päikesekiir 1/2002
