9/2011 Meego Remmel, Eesti EKB Koguduste Liidu president
Ühes väikeses maakoguduses koos pastoriga suvel lapsi õnnistades ei osanud me teiste seas tähelegi panna kaht vaikselt esipingile istunud lapsukest, pisikest venda ja õde. Kõik teised olid koos oma vanematega, nemad kaksi teineteise ümbert kinni hoides omaette. Jumalale tänu, keegi siiski hõikas, et „need lapsed ka!" Saime teada, et ema pidanud teenistuse ajal tööle minema. Siiski saatis ta oma kaks nooremat tosinaaastase vanema venna saatel kirikusse, et nad ikkagi Jumalalt eluks vajaliku õnnistuse saaksid..
Õnnistasimegi siis „need lapsed ka", kogudus saatis veel omalt poolt emale laste õnnistamise kohta rõõmsa tunnistuse. Päev hiljem sain teate, et tänulik ema oli järgmisel õhtul kirikusse ja evangeelse teenistuse lõpul juba eestpalvele tulnud ning Jeesuse oma elu Issandaks tunnistanud...
Tänu Jumalale, kes saatis oma Poja väikese inimlapsena maailma, öeldes: „Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik!" (Mt 19:14) Ajal, mil pühapäevakoolid taas meie kogudustes tegevust alustavad ning lapsed ja noored omi tegemisi kavandavad, on oluline lähtuda Kõigekõrgema tõotusest, et tema kuningavalitsus on laste päralt. Kui me seda usume, siis peavad ka meie kogudused olema taevariigi saatkondadena üle maa laste päralt. Ka meil endil – koguduste juhtidena – tuleb enam õppida olema laste ja sirguvate noorte päralt. Tulevik kuulub neile nagunii. Küsimus on vaid selles, kuivõrd on meie elu ja kogudused tuleviku päralt?
Järjekordne inimarengu aruanne kinnitab, et viimselt seisavad eestimaalased üheskoos silmitsi mitte sotsiaalmajanduslike ega ökopoliitiliste, vaid eksistentsiaalse ellujäämise küsimustega. Kui lähiaastatel ei hakka eesti naised sünnitama vähemalt kahte-kolme last, ületab meie väikerahva väljasuremine tahestahtmatult kriitilise piiri, röövides kidurahva elujõu ja eesti kultuuri jätkusuutlikkuse. Kui aga suudaksime aidata paar-kolm tuhat last abordi asemel aasta-aastalt elule sündida, kujuneks olukord ümber ja meie rahval võiks veel elulootust olla.
Individualistlikult meelestatud ilmalik kultuur iseenesest vaevalt kristlikust elukultuurist hoolib. Kes siis veel, kui mitte meie, peaks kaasaja maailmale hüüdma: „Need lapsed ka!" Selleks peame aga initsiatiivi ja vastutust võttes elumuutva usuliikumisena ennekõike ise järgmise põlvkonna elu eest hoolt kandma, lapsi väärtustava ühiselu eeskuju ette elama ning kehastama Jumala sõna tõsiselt võtvat noorsoolembelist kristlikku kogukonda: „Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik!" Kui mitte meie ja me koguduste elu järgi, kelle või mille järgi siis üleüldse võiks meid ümbritsev ühiskond joonduda ja maailm veel Jeesuses päästetud saada?
Karjase Kiri, Nr 225 september 2011
Õnnistasimegi siis „need lapsed ka", kogudus saatis veel omalt poolt emale laste õnnistamise kohta rõõmsa tunnistuse.
