02/2013
Hele-Maria Taimla (1994) on Oleviste koguduse noor ja Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturient muusikateaduse erialal. Muusikaga tegelemise kõrval meeldib Hele-Mariale arutleda väärtuste ja kristliku eetika üle, näitamaks, et iseenda ja maailma parandamiseks saab igaüks midagi ära teha.
Selleks et oma murekoormat vähendada, tuleb olla kõige olemasoleva eest siiralt tänulik ja aidata teisi.
Mu vanaema ütles kord, et inimese elus peab alati olema mingi „okas", mis paneb ütlema: „No kui selle ka veel korda saaks, siis oleks kõik hästi." See väike okas tuletab end aeg-ajalt meelde, lõhkudes rõõmu- ja rahumulli, mida püüame enda ümber kasvatada. Tähelepanu läheb positiivse pealt mõnele kõrvalisele probleemile − ning nii pea, kui see juhtub, kaob ka tänulikkus. Leiame end ikka ja jälle kiusatuses kasutada oma võimeid olla solvumise, kurvastamise või muretsemise maailmameister – halba on meie ümber ju niivõrd palju.
Maine elu ei ole kunagi jäädavalt täiuslik, aga millegipärast on mõtlevatel olenditel kombeks seda veel keerulisemaks teha. Oleme justkui bürokraadid, keda vaevab kartus, et töö saab otsa või käib üle jõu. Niisiis loome endale ise ülesandeid – genereerime uusi probleeme või tegeleme olemasolevate üledramatiseerimisega.
Nagu Eesti suvegagi: me ootame üheksa pikka pimedat ja vihmast kuud ning kui see on lõpuks käes, teeme ühest pisikesest detailist – sääsest – probleemi. Kusjuures puhume selle nii suureks, et pea kõik suve head küljed kahvatuvad putukamure kõrval. Sääsest saab justkui elevant ning juba me mõtlemegi (pehmelt öelda) stiilis: „Jumal tegi kõik muu hästi, aga miks ta ometi need sääsed lõi?"
Aga ehk ongi sääsed mõeldud õpetama meid hoidma oma tähelepanu olulisel ja kaalukal. Kestvat täiuslikkust, või näiteks ideaalset suve, siin maailmas pole, kuid on paljuski me endi teha, kui ideaalilähedasena me seda võtame. Võib tunduda, et suhtumine ei muuda reaalsust, kuid paljuski loovad ja vormivad meid ümbritsevat atmosfääri just meie endi sõnad ja mõtted.
Me pole loodud sääski elevantideks muutma. Ei reaalselt ega piltlikult. Me teame seda, aga vahel unustame ära. Õnneks toob elu ise tihtipeale mõistuse koju tagasi ja kui oleme kurnatud oma loodud elevantidega võitlemisest, ristuvad meie teed tihti inimestega, kellel on päriselt palju keerulisemad ja suuremad mured. Siis saavad meie elevantidest jälle sääsed ning me mõtleme, et sääskedel pole viga midagi. Lihtsalt tuleb oma fookus taas kord paika seada.
Elu toimib paljuski paradoksaalsetel printsiipidel. Selleks et oma murekoormat vähendada, tuleb olla kõige olemasoleva eest siiralt tänulik ja aidata teisi. Need kaks käivad käsikäes: tänulikkus annab asjadele, olukordadele ja eeskätt inimestele meie elus erilisuse, see omakorda inspireerib meid käituma nendega iseäranis hoolivalt ja hoolikalt.
Asi pole selles, et me hea käitumisega oma ellu mingeid hüvesid välja teeniks. See lihtsalt näitab, et head sõnad ja teod on loomulikumad kui muretsemine, mis lihtsalt viib inimese lootusetuse ummikteele. See-eest on tänulikkus ja headuse praktiseerimine oma vastastikmõjus üheks suureks sammuks teel südamerõõmu ja -rahuni.
