03/2013 Hele-Maria Taimla
„Oota!"(Karupoeg Puhh)
Eesti vanasõna ütleb: „Kes kannatab, see kaua elab". Päris karm. Teisalt, ega inglasedki alla jää – meie „kannatlik" ja „kannatama" jagavad sõnatüve, nende jaoks on patient ühtlasi „kannatlik" ja „patsient". Analoogia kiuste pole inglased kannatlikkuse suhtes pooltki nii pessimistlikud kui eestlased. Nende vanasõna ütleb: „Kes ootab, saab kõik." Brittidega nõustuvad ka venelased ja itaallased, kelle rahvatarkused deklameerivad vastavalt: „Tulevik kuulub sellele, kes oskab oodata" ja „Kellel pole kannatlikkust, sellel pole üldse midagi".
Sündmuste vahele peabki jääma õhku, mis teeks ruumi mõtlemisele ja pühendumisele.
Kannatlikkus eeldab motivatsiooni, mis omakorda tähendab, et inimene peab nägema tunneli lõpus valgust. Peab olema see miski, mis paneks sinatralikult laulma: „Best is yet to come" (tõlge: parim on veel ees). Midagi, mis teeks kõik järgnevad hingetõmbed juba praegu ootamisväärseks.
Külmal ja pimedal Eestimaal, kus suve ja päikest on vaid silmapilguks, ei tundu elu aga alati lootusrikas, rahumeelnegi mitte. Ühed istuvad autoga närviliselt ummikus, teised kiruvad ülerahvastatud ühistransporti. Ühe meelest polnud õhtune kontsert piisavalt hea, teise arvates oli tellitud hommikukohv liiga lahja. Väljas külmetamine teeb rahutuks ja kiirustavaks. Ja nii vastuoluline, kui see ka ei tundu – kõik see loob väga head eeldused, et õppida olema kannatlik!
Selleks, et lõpetada tormamine ja närvitsemine, on vaja õppida armastama. Armastus on ainus, mis jaksab meid töö- ja argimuredest välja tõmmata ning õpetada hetke nautima, kuid „vastutasuks" nõutakse meilt kannatlikkust. Loogiline ka, sest rahutuse ja rahulolematuse, pideva närvitsemise ning kritiseerimisega hingerahuni ju ei jõua.
Kannatlikkust on kõigepealt hea arendada looduses. Jälgida, nautida, mõtiskleda. Maha rahuneda. Seejärel võiks liikuda sinna, kus segadused ja solvumised aset leiavad – teiste inimeste juurde.
Hetki, mil inimesed meie ümber ei vasta me ootustele, on paratamatult väga palju. Samas saab kõiki neid olukordi vaadata kui võimalusi oma kannatlikkust arendada. Seda ei tohi unustada ka võõraste juures. Ettekandja toob kogemata vale toidu või bussijuht käratab sõitjad välja, sest buss läks katki. Iga inimene, kes natukenegi tahab, suudab selliste situatsioonide keskel kannatlikuks ja leplikuks jääda. Selle asemel et jagada laitvaid hinnanguid (kas või oma mõtetes) või võtta teiste eksimusi isiklike solvangutena, võiksime proovida suhtuda inimestesse armastavalt.
Lisaks konkreetsetes olukordades leplikkuse ülesnäitamisele, vajame kannatlikkust ka millegi enda jaoks olulise ootamisel. Kuigi mõte kuldkalast, kes täidab meie soovid ühe silmapilguga, on ahvatlev, pole see alati parim. Jah, me elame ajal, mil kiirus on mõjuvõimas argument – internetiühenduse, toidu ja palju muu osas –, kuid ometi igatseme selle kõige keskel kogeda armastust, lähedust, tänumeelt, selgust ja rahu. Need omakorda vajavad aga tekkimiseks ja kasvamiseks aega. Sündmuste vahele peabki jääma õhku, mis teeks ruumi mõtlemisele ja pühendumisele.
Elu on kui pusle kokkupanek. Siin tervikpildi nägemiseks on inimene liialt väike. Selleks et olla tänulik iga tüki eest juba enne, kui teame, kuhu see asetub, vajame palju usku, lootust ja kannatlikkust.
