04/2013
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus
Tervitasin kord Oleviste noorteõhtule tulijaid, pakkudes kõigile kommi. Ühe neiu käekõrval astus siis uksest sisse umbes 2-aastane tüdruk ning ma kükitasin kommikandikuga tema ette. Selle asemel aga, et sealt kommi võtta, kallas laps enda käes olnud Tutti Frutti pakist kõik oma kommid kandikule.
Mind hämmastavad inimesed, kelle seltskonnas, kodus, söögilauas – ja veelgi enam – südames on alati ruumi teistele.
Inimloomus tiksub aga tihti pigem Kukerpillide looga samas taktis, lauldes: „Hoian kõik endale, hoian kõik endale ..." Sest ainult rumalad jagavad kõike, mis neil on – tark teab, et jagajale jäävad näpud ja ei hakka riskima. Kuu lõpus saab öelda, et seda vähest, mis järel on, ei saa ju ometi ära anda ... Ja kui tuleb palgapäev, siis, oh üllatust, suhtumises ei muutu midagi – tegu on enda väljateenitud õnnega, teised otsigu oma.
Ma olen osaliselt nõus paralleeliga, et elu on kui mäng etteantud kaartidega. Meil on mingid eeldused, tingimused ja teatud keskkond ning nende raames peab kuidagi toime tulema. Aga elu ei ole pokker. Elu on palju rafineeritum põhjuste, seoste, tagajärgede, aga ka imede ning seletamatute olukordade ämblikuvõrk. Ühest küljest paindumatute seaduspärasustega, teisalt meeletult habras. Kõige selle keskel on raske leida suuremat privileegi kui teha head. Aidata inimesi, tuua nende olukordadesse rõõmu ja lootust, tänumeelt ja sellest lähtuvalt indu edasi elada.
Meile kõigile on väga palju antud. Jah, mõnele vähem, teisele rohkem. Seejuures kehtib muide piiblitõde: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem" (Lk 12:48). Aga meid kõiki on õnnistatud imelise looduse, ilusate hetkede, heade inimeste, erinevate annete ja südamesoovidega. Kui suureks õnnistuseks keegi omakorda teistele kujuneb, oleneb sellest, kui palju tema teeb koostööd Loojaga, kes on meile rohkem kui lahkelt kinkinud elu ning kõike imelist ja head ülirohkesti.
