04/2013
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor
„Kahtlemata on Piibel Tammsaare loomingu mõistmiseks kõige olulisem raamat," tõdeb kirjandusteadlane Toomas Vint. Romaanisarja „Tõde ja õigus" viimase osa ilmumisest möödub tänavu 80 aastat. „Tõde ja õigust" lugedes tekib palju Piibliga seotud äratundmishetki ja mõttekohti. Loomulikult lubab Tammsaare endale poeetilist vabadust piibliainese kasutamisel, ent teose juured on kõvasti Piibli pinnasesse sirutatud.
Vargamäe Indrek kui Kadunud Poeg
„Tõe ja õiguse" V osa algab Indreku tagasipöördumisega Vargamäele, mis meenutab kangesti Jeesuse tähendamissõna Kadunud Poja tagasipöördumisest isakoju. Indrekul ei olnud samuti kui Kadunud Pojal lootust saada pärijaks. Ta saab oma osa pärandusest kätte koolirahas. Ta läheb, täpsemalt saadetakse, laia ilma õnne otsima. Talupidamise seisukohalt on ta kadunud poeg – „hobusevaras", nagu Pearu seda nimetab.
Lõpuks tagasi isakoju jõudnuna ütleb Indrek väga Piibli lugu meenutavalt: „Isad koguvad varandust, pojad pillavad ja muutuvad kerjusteks, üks põlv teeb tööd, teine laseb lilla." Piibli tähendamissõnas öeldakse, et Kadunud Poeg „pillas ära oma vara, elades ohjeldamatult" (Lk 15:13). Indrekki on laias maailmas talukultuuri vaatepunktist ohjeldamatult elanud: kulutanud raha haridusele, teinud läbi rahvarahutused, kogenud valusaid inimsuhteid abielus ja olnud lõpuks lõhkise küna ees, mis viis suisa kohtuni.
Kadunud Poeg otsustab minna tagasi koju lootuses, et hoolimata tema elukäigust ei aja isa teda päris välja. Ka Indrek tegi suures kriisis otsuse minna tagasi isakoju, teadmata, kas teda seal oodatakse. Kui ta Vargamäe sauna uksest kobamisi sisse astub, küsib isa, kas ta kauemaks jääb. Indrek vastab alistunult: „Kui lubad, isa." Ta tunneb, et tal ei ole õigust(!) sirge seljaga Vargamäele sisse marssida. Isa ei küsi tema mineviku kohta esialgu midagi ega oota andekspalumist, vaid võtab ta vaikse rõõmuga vastu. Ehkki Indrek hakkab tegema tööd kraavikaevajana, ei tee ta seda mitte kui sulane, vaid kui poeg. Samamoodi võtab Piiblis isa Kadunud Poja tagasi pojaks, mitte sulaseks.
Siin otsene paralleel Kadunud Poja looga lõpeb ja edasi läheb Tammsaare oma variatsioonidega. Nuumvasikat ei tapeta, kallist kuube selga ei panda, pidu ei korraldata. Vahepeal on ju ka isa kodunt lahkunud – sauna kolinud. Aga see ei muuda tõsiasja, et Kadunud Poeg on tagasi isa juurde tulnud.
Sauna-Andres – vangipõlv koos Tõotatud Maa lootusega
Vana Andrese enda elusituatsioonil saunikuna on omakorda tugevad paralleelid Iisraeli rahva vangipõlveajaga Piibli Vanas Testamendis. Andres ise nimetab, et ta elab „võõrana võõral maal": „Nüüd peab ta elama võõrana võõral maal, kuigi see on tema oma Vargamäe, mida ta ikka veel armastab." Piiblis seostub „võõrana võõral" maal heebrea rahva pika vangipõlvega Egiptuses (Ap 7:1). See ei olnud küll otsene Jumala karistus, aga nad olid siiski võõra võimu all. Ka Andrese staatus saunas on ambivalentne: selles pole otseselt midagi taunitavat, ent ta pole ka enam peremees.
Seda, et Tammsaare jaoks on Andrese saunikuajal paralleel vangipõlves oleva Iisraeliga, toetab tugevasti jõe allalaskmise teema. Juba esimeses köites arutleb ta teemal, et kui jõgi madalamaks lasta, siis saaks haritavat maad juurde. Viiendas köites muutub jõe allalaskmine Andrese jaoks justkui Tõotatud Maa ootamiseks. Tõotatud Maa ootust hoiavad heebrealased alal 400 aastat Egiptuse vangipõlve jooksul, kuni Mooses nad sealt välja viib. Viimaks peab see põlvkond, kes kõrbes Jumala vastu eksib, enne surema. Tõotatud Maale pääseb uus põlvkond. Ent eaka rahvajuhi Moosese viib Jumal enne surma kõrge mäe otsa, näitab talle Tõotatud Maad ning ütleb: „See on see maa, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle. Ma olen lasknud sind vaadata oma silmadega, aga sinna sa ei lähe" (5Ms 34:4).
Mis on vana Andres muud kui vana Mooses! Tema suurim unistus on jõe allalaskmine, mis tooks Vargamäele ja ümbruskonnale palju head maad(!) juurde. Andres ootab jõe allalaskmist ja sellega kaasnevaid uusi haritavaid maid kui Tõotatud Maad. „Kui minu silmad seda veel näeks, ... siis läheks minagi jõe äärde ja hakkaks sealt risu välja kiskuma. ... Ma oleks siis kõige õnnelikum inimene ilmas." Temagi on oodanud seda terve inimpõlve. Temagi ei saa seda ise päriselt kätte. Jõe allalaskmise viib lõpule uus põlvkond, Indrek ja teised. Kui jõe allalaskjad viimaks jõe äärde tulevad, siis selle näeb Andres küll ära, aga päris Tõotatud Maale ta ise ei saa. Isegi selles võib näha paralleeli Moosesega, et Indrek viib raugastunud Andrese jõe allalaskmise alustamist vaatama oma kukil, nii et Andres näeb toimuvat „kõrgelt", nii nagu Moosesele näidati Tõotatud Maad kõrge mäe otsast: „Kui nad nõnda [isa Indreku kukil] olid ümber eelseisva suurema jõekääru jõudnud, ütles isa: „Vaata, Indrek, seal allpool paistavad inimesed, kas ehk ongi nemad."" Allalastud jõe mõjul tekkinud uut maad Andres päriselt ei näe.
Enne õnnist surma küünis ütleb Andres taas kord Piibli sõnadega: „Ah kui hea! ... Tahaks ühes jumalamehega öelda: Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näinud." Andrese sõnad on ebatäpne tsitaat vaga Siimeoni ütlusest, kui too näeb vastsündinud Jeesust templis. Romaani seisukohalt lahkub Andres rahus, olles leppinud Jumalaga ja näinud Tõotatud Maad.
Andrese usu muutumine
Andrese enda usk Jumalasse ja selle muutumine on kogu „Tõe ja õiguse" vältel omaette mitmeid Piibli-seoseid pakkuv teema. Toomas Liiv sedastab, et „Andresega seostub peamiselt Vana Testamendi taust, et Andres elab „käsu all". ... Indrekuga seevastu seostub esmajoones Uus Testament ja Jeesus Kristus" (lk 178). Näib aga, et ka Andres jõuab romaanisarja lõpus käsu alt hoopis teistsuguse usuni.
Käsu-usku kohtab Andrese elus tõepoolest palju. Nii nagu Vanas Testamendis teeb Jumal Iisraeli rahvaga lepingu, nii on ka Andresel Vargamäega (st oma jumalaga) lepingu-suhe: „Vargamäele tulles tegi ta temaga lepingu elu ja surma peale. Lepinguga oli ta enda peale võtnud kohustused ja neid tahab ta täita, maksku mis maksab." Sarnaselt kinnitas Iisraeli rahvas Moosese ajal Jumala antud lepingut: „Me tahame teha iga sõna järgi, mis Issand on käskinud" (2Ms 24:3). Nii ajabki Andres lepingus (ka otseselt Piiblis) näpuga järge ja ajab õigust taga. Jumal on talle lepingupartner, kelle ees ta peab õiglaselt oma kohustusi täitma. Ja häda Jumalale, kui selle teguviis Andresele piisavalt õiglane ei tundu! Kas see nüüd just Moosese Seaduse täit mõtet tabab, aga rahvalik tuletis sellest on see küll.
Oluliseks pöördepunktiks Andrese usus on poeg Antsu surmasaamine, mille järel Andres saab viisteist kepihoopi III köite lõpus. „Kus on siis jumal? Kus ta on, et ta seda maailma kõverust ei näe? ... Miks laseb ta seda sündida ja ei kuule õige inimese palvet? ... Nõnda kõnelesin ma iseendaga Antsu surnukeha juures, ja kui jõudsin oma välja alla, needsin oma südames kõik palved ja usu, needsin tõe ja õiguse..., needsin jumala see isa, jumala see poja ja jumala see püha vaimu." Kui Iisraeli rahvas Jumalast lahti ütles, siis järgnesid sellele tavaliselt mingi aja jooksul Jumala karistused, lõpuks ka uus vangipõlv Paabelis. Kas on võimalik Andrese saunakolimistki pidada omamoodi eksiiliks, karistuseks jumalasalgamise eest?
Kõnelustes Indrekuga viienda köite alguses, siis kui too on Vargamäe sauna Andrese juurde kolinud, selgub aga, et vahepeal on Andrese usus toimunud uus pööre. „Sest ajast saadik olen ma oma jumala ja Õnnistegijaga juba ammugi leppind." Leppimine seisnes selles, et Andres oli loobunud oma õiguse tagaajamisest Jumala ees: „Kas inimesel on õigus [sõna pidamist Jumalalt] nõuda? Kas minul oli õigus? Ja kas ma olin jumalasõna õieti mõistnud? ... Inimese õigus ei maksa jumala ees midagi." Muidugi ei vasta Andrese seisukohad üks-üheselt evangeeliumile. Aga oma õigusest loobumine viitab olulisele pöördele Andrese usus. Uue Testamendi järgi saab inimene Jumalaga lepitatud mitte tegude tõttu, vaid armust. „[Kristus] päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda" (Tt 3:5). Andrese suhe Jumalaga on pärast „pöördumist" hoopis teistsugune, põhinedes samuti armul ja usaldusel, mitte aga tegudel ja õiglusel: „[Jumal] peab inimest uskuma ja usaldama, mitte inime teda, sest inime on siinilmas tema tööriist. Ja jumal usaldab! Jumal usub inimest!" Kui seni oli Andres uskunud karmilt nõudlikku Jumalat, siis nüüd peab ta Jumalat usaldavaks.
Tammsaare kasutab nende mõtiskluste juures ootamatult sümbolit inimesest kui valgusest, mis paistab pimeduses. „Isa [arutles maailma ja inimeste, taeva ja jumala asju] sagedasti pikil sügise- ja talveõhtuil, mida nad veetsid üheskoos soojas toas, laual väike klaasiga lamp, mille valgus tungis läbi neljaruudulise katmata akna heleda joana välja pimedusse. Õieti polnud seda valgust kellelegi vaja... Inimesegagi on lugu siinilmas nagu selle valgusega, mis paistab sauna aknast pimedusse... Inimene on jumala lamp, mis peab valgustama tema elupimedust." Vast on see vihje Johannese evangeeliumi algusele, kus öeldakse Jeesuse kohta: „Valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud" (Jh 1:5). Tähelepanuväärne on tõik, et valguse kujundit kasutab Tammsaare just (ja alles) pärast seda, kui Andres on väljendanud oma muutunud usku Jumalasse. Otsekui olnuks seni Vargamäel ja Andrese südames toimunu pimedus. Jällegi tuleb täpsustada, et selle usu sisu – inimene on valgus Jumalale – ei vasta otseselt evangeeliumi sisule.
Niisiis saab jälgida Andrese usu muutumist läbi kogu „Tõe ja õiguse". See algab vanatestamentlikust käsu, lepingu ja õiguse usust, läheb läbi jumalasalgamise ja tagasipöördumise ning jõuab viimaks oma õigusest loobumiseni ja usaldava usuni Jumalasse kui suverääni. Kas saab seda seost viia isegi nii kaugele, et Tõotatud Maa ootus hakkab Andrese elus täituma alles pärast seda, kui ta on loobunud käsu-usust ja jumalasalgamisest ning kutsunud Jumala tagasi Vargamäele?
***
„Tõe ja õiguse" seoseid Piibliga võiks tuua veel palju: lihtsalt keelelisi laene, piiblikeele lauseehitusega kõnepruuki, iioblikke või kogujalikke mõttekäike, lunastusmotiive. Toomas Liiv teeb tähelepaneku, et Pearu kehastab eksitajat, kiusajat, hingevaenlast, kes ootab esimest inimpaari ees juba siis, kui need tühjale ja paljale Vargamäele saabuvad. Tiinas võib näha kannatliku uskuja võrdpilti, kes ustavalt ootab tõotuste täitumist. Võib muidugi olla, et mõnda minu poolt pakutud Piibli-seost Tammsaare ise ei kinnitaks.
Teose lõpuks võidab usk, ime, headus ja armastus, mis on pigem uustestamentlikud kategooriad. Taandub õiglus ja karmus, millega Vargamäe lood peale hakkavad ja millega „Tõde ja õigust" eelkõige seostatakse. Jumalapilt muutub kättemaksjast õnnistajaks. Kõik see jääks hoomamata, kui mitte arvestada Piibli kui „Tõe ja õiguse" tüvitekstiga.
