05/2013
Aare Tamm, emeriitpastor Ridalast
Mõistetavus ehk arusaadavus on kuulutusetöös suure tähtsusega. Kui meist ei saada aru, siis teeme ju tühja tööd ja näeme asjatut vaeva. Just arusaadavusest sõltub viljakandmine. Kolm salmi Jeesuse tuntud tähendamissõnast: „Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust. Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu. ... Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt" (Mt 13:18–19,23).
Sõnum võib olla väga hea ja tarvilik, aga mis sellest kasu, kui kuulaja aru ei saa?
Tervesse tähendamissõnasse ma sedakorda ei süvene. Jään mõistetavuse problemaatika juurde. Kaks koguduse õde olid käinud kuulamas ühte tuntud jutlustajat. Nad tulid õhinal rääkima, kui suurepärane oli jutlus. See oli nii võrratu, nii selge ja arusaadav. Nii head jutlust ei olevat nad kunagi varem kuulnud. Jutlustaja olnud nii rühikas, nii ilusa lipsuga, nii hea häälega. Lausa lust kuulata! No oli hea jutlus! Tundsin huvi, et millest jutlustaja rääkis? Siin ei suutnud kumbki midagi meenutada. Kahju! Usun, et tõesti jutlus oli hea ja sisukas, kuid need kaks ei olnud jutluse sisust midagi aru saanud. Juhtuski nii, nagu Jeesus ütles: „Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest."
Nii läks palju head kaduma. Asja eest on paluda, et Jumal avaks meie arusaamise ja me mõistaksime, mida tema oma sõna kaudu tahab meile edasi anda. Aga see pilt kutsub meid kõiki peeglisse vaatama – kas see, kuidas meie Jumala sõna jagame, on ka kuulajatele arusaadav?
Kord teinud keegi vend etteheiteid lugupeetud jutlustaja Spurgeonile: sa kasutad liiga lihtsat keelt – nagu turul! Vend vastanud: jaa kasutan, sest ma mõtlen eelkõige kuulajate kõhule. Tähtis on, et nad toidetud saaksid ja mõistaksid kõike, mida räägitakse.
Tahan täna esile tõsta kolme väärtust, mis aitavad kaasa Jumala sõna mõistetavusele.
Kõigepealt hääldamine. Sellel on suur tähtsus. Kui kõneleja võristab oma sõnumi ebaselge häälduse kaudu kuulajatele ette, siis üsna mitmed ei saa temast aru. Sõnum võib olla õige. Sõnum võib olla väga hea ja tarvilik, aga mis sellest kasu, kui kuulaja aru ei saa? Eriti tuleb siin arvestada vanemate inimestega. Nad lihtsalt ei suuda aru saada kiirkõnest. See on ealine takistus, kuid kuhu sa koguduses need vanadki paned? Üsna mitmed vanemad õed-vennad on nukralt öeldud: mis ma sinna tundi tulen? Ma ei kuule ega saa aru. Kõneleja räägib väga kiiresti ja ei häälda korralikult sõnu välja. Ma ei saa temast aru. Siin tuleb suureks kasuks, kui me ei kiirusta ja hääldame sõnad korralikult välja ja samas ei söö ka sõnalõppe ära. Muidu on sõnast arusaadav ainult selle esimene pool, lõpp kaob ära.
Samuti võib karuteene kõnele teha omamoodi emotsionaalsus, kus teatud sõnad või laused öeldakse välja väga vaikselt. Siis võib juhtuda, et paljude jaoks läheb see nn emotsionaalsus kaduma. Lihtsalt ei kuule. Eriti suur oht selleks on siis, kui on tegemist suurema ruumiga või esinemisega vabas õhus. Alati ei aita siin ka võimendus. Sõna mõistetavus on äärmiselt tähtis, kui kõneleja hindab ka viljakandmist, aga mitte pelgalt esinemisrõõmu. See on tõsine küsimus – kas meie hääldus on selline, et meie sõnum kõigile kuulajatele kohale jõuab?!
Selles osas saame igaüks ennast ise kontrollida ja kui tarvis, siis ka harida. Üks meie häid lauljaid, vend, jutustas kord, kuidas tema enda juures tööd tegi. Ta läks mere äärde, pani mõned kivid suhu ja proovis laulda. Raske oli sõnu välja öelda. Aga tagajärjeks on see, et selle venna laulus on sõnad selged. Ükski ei lähe kuulajale kaduma. Ma ei tea, kuidas sina ennast treenida saad, aga usun, et kui sa oma hääldamise teemaga tegeled, oled sa varsti hea sõnakasutaja. Inimesed saavad igast su sõnast aru. Siis on see nagu heasse mulda külvatud seeme.
Teiseks tähtsaks osaks meie kuulutuse juures nimetan – kindlat Jumala sõna alust. Johannes algab oma evangeeliumi sõnadega: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal" (Jh 1:1). Kui see alus on kindel, on sõnum viljakas. Uues Testamendis sai just Jumala sõna kuulutamine kõige aluseks. Jumala sõna sai Sakariase poja Johannese kätte kõrbes (Lk 3:2) ja sellest algas Issandale tee sillutamine. Edasi võime jälgida Jeesuse kuulutust. „Ja Jeesus kuulutas neile Jumala sõna" (Mk 2:2). „Ja Jeesus rääkis Jumala sõna" (Mk 4:33). Luuka 5:1 kirjeldab, kuidas rahvas otse tungles Jeesuse juurde „Jumala sõna kuulama". Jumala sõna on erakordne sõna. Jeesuse ajal rahvas janunes selle järele. Samamoodi vajab kaasaja ebakindel maailm just Jumala sõna juhatust, kas ta seda ise tunnistab või ei tunnista.
Inimesi huvitab vähe meie isiklik arvamus. Neil on endil ka oma arvamused. Nendest juhinduvad nad igal päeval. Aga Jumala sõna autoriteet on sellest üle. Kuulaja oskab üsna hästi vahet teha, kas meie kasutame Jumala sõna oma mõtetele autoriteedi andmiseks või on meie sõnumis kõige tähtsamal kohal Jumala sõna autoriteet. Rääkimata sellest, et sõnum peaks põhinema terve Piibli õpetusel.
Kontekstist väljarebitud tekstilõikudega võib mida tahes õpetada. See ei ole vaimsele inimesele vastuvõetav. Selles ei ole ega saa olla Jumala Vaimu osa. See ei ole hea külv.
Kolmandaks nimetan sõnumi loogilist järjepidevust. See tähendab oma kõnes ühe põhilise vaimuliku teema juurde jäämist ja selle selgitamist terve Piibli õpetuse valguses. Loogilist sõnumit on alati kerge jälgida ja see jääb hästi meelde ja kannab ka vajalikku vilja. Vastandina sellele on ühe mõtte juurest teise juurde hüppamine, kusjuures tihti pole mõtted isegi omavahel seotud. Ega see kasuks ei tule, kui kuulutaja jalutab oma kõnes terve Piibli läbi. Ta räägib kõigest ja kokkuvõttes ei millestki konkreetsest. Kuulutuse tagajärjeks võib olla ümmargune 0. Ega siis pikk jutlus pole veel hea jutlus. Rootslastel on üks tore ütlus: räägi vähem ja ütle rohkem! Järelemõtlemise koht.
Jumal annab küll sõna, aga konspekti ei anna!
Sõnumi loogiline järjepidevus vajab tõsist eeltööd. Kõigepealt muidugi palves. Et Jumal ise avaks sõna, mida tema tahab, et me edasi annaksime. Siin ei saa palveaega kokku hoida. Iga kuulutaja vajab siin Jumala abi ja kui siis Püha Vaim annab meile sõna, siis on meil suur julgus välja minna – sõnum on Jumala käest! See pole minu otsitud ja minu tahe, vaid Jumala tahe.
Aga ühte asja olen veel tähele pannud. Jumal annab küll sõna, aga konspekti ei anna! See tuleb ikka ise kokku panna. Ilma konspektita ei suuda me sageli jääda loogilise järjepidevuse juurde. Unustame mõne hea mõtte ära või räägime lõpu enne algust. Neid on pisut, kellel on nii hea mälu, et suudavad hakkama saada ka ilma konspektita. Neil on sel juhul konspekt peas.
Mäletan oma esimesi tunnistusi. Konspekti ma ei kasutanud. Tagajärg oli minu jaoks kohutav: tulin kantslist alla ja ahastasin – just see kõige tähtsam jäi ütlemata! Lihtsalt läks erutuse pärast meelest ära. Samuti eeldab konspekti koostamine Jumala sõnasse süvenemist ja õige järjekorra hoidmist. Konspekt võib olla nii peamõtete ja märksõnade põhine, kui ka sõnasõnaline. Mis kellelegi paremini sobib. Samas võib sõnasõnaline konspekt pärssida kõnet ja siduda nagu Vaimu juhtimise kinni. Aga siis on alati võimalus konspekt kinni panna või pilk üles tõsta. Kuid konspekt on ikkagi oma osa täitnud – sa oled teemasse süvenenud, selle endale selgeks teinud ja edasi läheb siis, nagu Vaim juhatab.
Kuigi see ei tähenda veel seda, et kui meil on selge sõnum, siis kohe oras tõuseb. See võtab aega. Viljakandmine on ikka suures osas kuulaja valik, aga meie anname võimaluse. Võimaluse, kui esitame Jumala sõna, nagu see meile on antud. Esitame nii, et kuulajal on võimalus sellest aru saada. Siis on loodud ka kõik eeldused viljakandmiseks. Viljakandmiseks Issandale. Temale kuulub vili, meie oleme vaid kaastöölised.
Apostel Paulus kirjutab korintlastele: „Sest kui pasun teeks ebaselget häält, kes siis hakkaks valmistuma sõjaks?" (1Kr 14:8). Kui meie sõnum on ebaselge, siis on see nagu segane pasunahääl, mis ei suuda mingit vilja kanda. Selline töö põleb ära, kui see kord tules läbi katsutakse. Aga meie ju soovime, et meie töö jääks ja kannaks vilja: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt.
