06/2013 Aarne Hanni, kunstnik
Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi Linnagalerii „Valges Saalis" toimus 24.04.–18.05. vaimuliku sisuga näitus „Piiblikäsud kaasaegse kunstniku interpretatsioonis" 32 autori ja 54 tööga. Iga töö jutustab oma loo ja avab veidi ka autorit ennast. Mõne juures tekib aga küsimus, et miks küll selline töö on sellel näitusel?
Mida autor on mõelnud? Õnneks on iga kunstiteos varustatud sildiga, kus on kirjas töö ja autori nimi, materjal, tehnika ja valmimisaasta. Lisaks tavapärasele on enamusele lisatud veel venekeelsed piiblitekstid. Vaatajale on antud võimalus tutvuda enne külalisteraamatusse sissekande tegemist suures kirjas trükitud infolehtedega, mis sisaldavad kümmet käsku ja Jeesuse mäejutlust.
Inimeste suhtumine Piiblisse on erinev, nii on ka see näitus saanud erinevaid hinnanguid. Mõni kriitik ütleb, et see on aktuaalne ja vajalik teema. Teine väidab internetis, et „see teema kui ka kunstnike väljendusviis on kõik kui eilne päev ega kõlba kuhugi".
Eesti Vene Kunstnike Ühendus korraldas oma kevadnäituse Kohtla-Järvel tänu avara saali, soodsa rendihinna ja kohaliku meedia alalise huvi tõttu.
Ühenduse juhatuse esimees Aivar Rihkrand pakkus mullu kevadnäituse teemaks „Piibli 10 käsku". See mõte jäigi ligi sajakonna vene kunstniku tööplaani. Ajapikku tuli järjest äraütlemisi. Paljud leidsid selle teema ülejõu käiva olevat. Panna kunstikeeles arusaadavalt Piibli 10 käsku ühele lõuendile on tõesti keerukas. Mõni inimene ei leia Piiblist nii lihtsalt kümmet käsku üleski; ei teata täpselt nende sisu, järjekorrast rääkimata. Mitmed Piibli tundjad aga ütlesid, et tegemist on fundamentaalse ja püha asjaga ning siin ei tohiks lubada mingit omapoolset „uut" või „kaasaegset" tõlgendust. Et vaimuliku sisuga näitus ikka teoks saaks, avati sellest osavõtt kõigile Eesti kunstnikele ja lõpuks muudeti ka näituse nimetust.
Taieseid on seinast seina. Klassikalisi, abstraktseid, dekoratiivseid ja naivistlikke. Esindamata pole ka arvutigraafika, aplikatsioon ega tušijoonis. Lisaks maalidele on näha Valeri Smirnovi plakatikunsti erinevate hoiatustega alkoholismi, sõdade, pühaduse unustamise ja suitsetamise kohta. Kersti Karu esineb oma inglikellade keraamikaga, kus vaatajale jääb lahtiseks, kas ingel loeb su elatud minuteid või veel allesjäänuid? Aleksei Kornilov meisterdas objekti, mille keskel on klaasist kaanega tühi karbike. Vaataja silm nagu nõuab kullaga värvitud raamide keskmest midagi. Autori sõnum selle tööga on, et „Ära loo iidolit".
Maalidest panevad ahhetama Sergei Minini meisterlikud tööd „Maarja" ja „Üksi koos Jumalaga". Paljudes töödes on sotsiaalset ja üldinimlikku. Näiteks Olga Žarkova maalib talvel kiriku taustal linnukesi toitvat naist. Aivar Rihkrand maalib riigipüha ajal prügikasti kallal olevaid kodutuid ja „Kadunud poja tagasitulekust" uut versiooni.
Kristust nähakse erinevalt. Eduard Zentšiku maalil näeme surnud Kristust õrnalt lillekese süles, kauni, uinunud noorukina, aga Boriss Uvarov kujutab tõelist laipa ristil. Pühaõhtusöömaaeg leiab kajastust mitmetes töödes ja huvitav, et kui Valeri Sakov teeb seda naivistlik-dekoratiivselt, on see kõige jutustavam. Aleksander Igonini värske maal „Nad ei tea, mis nad teevad" kujutab tuld külvavate sõdurite ahelikku. Igonin on vana meister Kohtla-Järvelt, kes pärast mitmeid silmaoperatsioone tunneb inimesi ära rohkem kuulmise kui nägemise järgi. Kuidas ta maalib? Ta segab värve mälu järgi. Kui värvidel on paletil alati kindel koht, siis on need nagu klahvid muusikule, mille järgi saab mängida. Kui Piibli käsud on me elus kindlalt paigas, saame ka raskustes hakkama.
