06/2013
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus
Noored peaksid unistama suurelt. Hiljem teeb elu oma töö – usk võimesse midagi tõeliselt muuta väheneb, uljus ja entusiasm teevad ruumi ratsionaalsusele. Kogemused õpetavad, kusjuures mõned neist on paratamatult ka valusad ning tõmbavad hoogu maha. Ambitsioonikas inimene võib siiski oma eesmärgini jõuda ning tõepoolest muuta midagi paremaks. See, et elu toob unistused maa peale, ei tähenda, et nende realiseerimine on võimatu...
Unistuste poole püüdlemine nõuab järjepidevust, aga ennekõike julgust unistada. Tarkus ja unistamine ei ole teineteisest lahus, kusjuures vahel vajame viimast isegi rohkem. Albert Einsteini sõnutsi on „unistamine palju tähtsam kui tarkus, kuna tarkusel on piirid, aga unistamine on piiritu".
Kui küsida tänastelt abiturientidelt klassikaline küsimus nende tuleviku kohta – kelleks saada, mida õppida – on üks populaarsemaid vastuseid: „Ma ei tea." Irooniline, et ajal, mil maailm Interneti ja reisimise abil aina väiksemaks muutub, on otsustusvõime kiire kaduma. Samas tekitabki rikkalik valik teinekord pigem tahtmist loobuda, kui kõiki variante kaaluda. Juhtub see ju paljudega supermarketi jäätiseletiski.
Otsustusvõimelisus pole pelgalt miski, mis aitab meil valida õige elukutse. See juhib ja kannustab meid otsima sihtpunkti ning kasutama oma elu millekski enamaks kui paigal tammumiseks. Edulugude tuum seisneb alati selles, et raskuste kiuste ei loobuta oma eesmärkidest kunagi. Eesmärgi vajalikkust paljud aga ei mõista. Põhiline viga, mida inimesed mitmetes eluvaldkondades teevad on see, et küsimuse „miks?" asemel hakatakse esmalt otsima vastust probleemile „kuidas?" Kes meist poleks kohanud inimest, kes väidab, et teda juhib põhimõte: „Tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks." Taoline teeviit võib anda vastuse küsimusele, kuidas elada, kuid jätab vastamata kõige olulisema ja hingepiinavama – miks elada?
Otsustusvõimelisus kannustab meid kasutama elu milleksi enamaks kui paigal tammumiseks.
Ühed inimesed sõidavad autoga selleks, et sihtpunkti jõuda, teised seetõttu, et auto juhtimine tekitab neis meeldiva tunde. Elamisega on samamoodi – on neid, kelle elud juhinduvad eesmärgist ning ülejäänud lihtsalt „naudivad sõitu". Sel hetkel aga kui maine elu lõpeb, pole oluline, mitu kilomeetrit keegi maha sõitis, vaid see, kuhu tehtud otsused ja elustiil ta viisid. Loomuomaselt on inimeses soov jätta endast maha mingi jälg – õigustada enda eksistentsi. Elu kui kingituse realiseerimine nõuab otsustusvõimelisust ning see omakorda selget eesmärki, aga kuidas seda leida?
Elu mõtte ja eesmärgi küsimus on küsimus inimese identiteedist. Kelle või mille kaudu end defineerida? Mida või keda armastada üle kõige? Mis või kes on piisavalt stabiilne, et olla tugevaks vundamendiks su unistustele?
Elus on asju, mille otsa võib lihtsalt komistada, ja teisi, mida sel viisil kunagi ei leia. Iseennast – oma identiteeti – juhustest ei leia. Inimene on selleks liiga keeruliselt ja imeliselt loodud. Öeldakse, et tee iseendani on pikim, samas on see üks väheseid, mida pidi tasub minna – mõtiskleda ja otsida. Kaotamata seejuures usku ja lootust kohalejõudmise osas.
