12/2013 
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus
Fotod Hanna Hark
Jõulude aegu räägitakse ikka ja jälle heategudest. Võib-olla motiveerib meid külm ja pime talv, aga püüame detsembris rohkem aega veeta oma lähedastega ja tunneme ühtaegu sügavamalt kaasa neile, kellel pole see võimalik. Seega vähemasti kord aastas on meil kombeks investeerida oma raha, aega ja häid kavatsusi teistesse.
Mu vanaema on aru saanud ja tunnistanud, et valmisolek aidata on suhtumise küsimus.
Ja kui jõulud läbi saavad on kurb ja hämmastav ühtaegu, kui kiirelt me kõigi oma õilsate püüdluste kiuste laskume ikka ja jälle mugavustsooni. Tagasi rutiini, milles on töid ja tegemisi, rohkelt probleeme ja muret ning liiga vähe aega teistele. Raske on enda emotsionaalse või majandusliku olukorraga toime tulla, saati suudaks oma aega ja raha teistega jagada. Ja samas tahaks ju olla hea inimene – keegi, kes panustab oma lähedaste ellu ja ühiskonda.
Minu vanaema on selles hämmastav: aastaringselt on nii, et piisab kellelgi vaid mõni soov või mure ära mainida, kui tema juba mõtleb, kuidas saaks aidata. Omapoolse abi või lahendusega tuleb vanaema lagedale vahel kohe, teine kord pärast mõne tunni või päeva pikkust mõttetööd, aga tegutsemata ei jäta ta kunagi. Miski pole tema jaoks võõras mure ja kunagi ei kurda ta, et aega või raha on vähe: erinevalt paljudest on ta aru saanud ja tunnistanud, et see on suhtumise küsimus. 
Vaadates oma vanaema, mõtlen tihti, miks on temasuguseid nii vähe? Püüd teisi aidata on ju meis kõigis kusagil olemas, ent millegipärast jõuab see meist väljapoole üsna harva. Miks? Esimene tõke, mille taha meie head kavatsused jäävad, on mugavus. Ahvatlev on armastada ja kosutada ennekõike iseennast, lubada endale seda, teist ja kolmandat. Kahtlemata on sedagi vahel vaja, kuid kui kõik oma ressursid iseenda peale kulutada, pole kaugeltki võimalik ligimest sama palju armastada kui iseennast. Kusjuures viimast soovitab Piibel otsesõnu lausa üheksal korral, küllap siis põhjusega ... Teine – ja veelgi suurem takistus – on argus. Sarnaselt mugavusele toodab seegi lugematul hulgal vabandusi, mis reeglina sisaldavad fraasi „ma olen liiga ..." või „ma pole piisavalt ...".
Jätsin ise hiljuti kasutamata võimaluse üht inimest aidata, kedrates oma sisemonoloogis just selliseid lauseid. Kui hetk hiljem süütundes ja haletsuses Jumalat palusin, et ta kellegi minust julgema sellesse olukorda saadaks, mõistsin, kui põhjendamatult olin käitunud. Jumalas on mul, nagu igal teiselgi kristlasel, kõik vajalik tegelikult olemas: julgus, tarkus, meelekindlus, otsustusvõimelisus. Tema teeb mind ju lausa vägevaks (Fl 4: 13)!
Teadupärast on julgusel komme kasvada, nii praktika käigus kui näiteks Piiblit lugedes. Ühendades selle heatahtlikkusega, mida on meile kõigile antud, pole keeruline ka mugavustsoonist välja astuda ning tõepoolest midagi head teha. Ja mitte ainult jõuluajal.
