01/2014 
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus
Vahel, kui miski lõppeb teistmoodi kui oleks oodanud või tahtnud, on raske edasist mõtestada. Keeruline, et mitte öelda võimatu, on mõista, miks pole keegi selles maailmas kaitstud pettumuste, haigetsaamiste ega lõpuks ka surma eest? Veelgi kummalisem on, et ühel või teisel viisil esinevad kõik need iga inimese elus. Katsumused on erinevas kontekstis ja ise raskusastmega, kuid põhimõtteliselt on tegu inimeseksolemise lahutamatu osaga.
Ma tean soovitada kedagi, kes on uute alguste meister ja kes igatseb alati olla sinu kõrval, nii rõõmus kui mures – sinu taevane Isa.
Raskused panevad meid proovile – need selgitavad välja, kui tugevad on meie usk ja lootus, ning näitavad, kui kaua me, olles kaotanud kõik, peale nende kahe, tegelikult vastu peame. Ootamatusel on kombeks raputada meie prioriteedid paika ja rõhutada elu eesmärki või selle puudumisest põhjustatud rahutust hinges. Väärtused vaadatakse üle, inimesi enda ümber ja ehk iseennastki hinnatakse rohkem. Meenub, et kõik, mis on meie kätte siin maailmas usaldatud, on väga habras.
Aeg sunnib meid kõige olnuga leppima, kohanema – ning lõpuks on enda valida, kas liigume edasi või jääme seisma ja taha vaatama. Kahtlemata võib viimane tunduda algul ainuvõimalikuna. Hetkel, mil pähe ei mahu muud kui küsimus „Miks ometi?", on keerukas näha väljapääsu, liiatigi eesootavat lootusrikast tulevikku. Parim, mida sellises olukorras teha võib, on korjata kokku kõik kildudeks purunenu, andestada endale, teistele ja Jumalale – vastavalt sellele, kelle süüks juhtunu on loetud – ning elada edasi. Kuid kas inimene on iseseisvalt seda üldse võimeline tegema? Julgen kahelda.
Ma ei arva, et keset raskusi tasuks lahendusi otsida enda seest. Nii nagu suletud süsteemist pole võimalik väljapääsu leida, ei suuda ka inimese süda ega mõtted üksi anda rahu, jõudu ja indu uueks alguseks. Meie sellealased üritused sarnanevad uusaastalubadustega, mis on küll õilsad, kuid ununevad või osutuvad liialt rasketeks ja jäävadki täitmata. See-eest tean ma soovitada kedagi, kes on uute alguste meister ja kes igatseb alati olla sinu kõrval, nii rõõmus kui mures – sinu taevane Isa.
Tema uued algused ei piirdunud maailma loomisega. Kaugeltki mitte. Jumalaga on alati võimalik jätta selja taha kõik möödunu ja alustada uuesti. See on kinnihaaramine armust, mis on uus igal hommikul ja kaugelt üle sellest, mida me tegelikult vääriks. Tegu on tänuväärseima kingiga, mis sulle, mulle – igaühele – eales tehtud on. Olen ise järele proovinud – pööranud pilgu ja südame raskeil hetkil siiralt taeva poole ning leidnud lohutust ja lootust. See innustab mind ka uskuma, et iga lõpp annab võimaluse uueks alguseks ja tihti saab ühe peatüki lõpust prelüüd millelegi, mis ületab oma võluvuses ja suuruses lõpuks kõik meie ootused.
