10/2009 Toivo Pilli
Vanasõna ütleb: „Puud tuntakse viljast, inimest tema tegudest." Selles ütlemises on elutarkust. Jeesuski ütles, et ega halb puu või kanda head vilja – ja vastupidi: kui viljad on meeldivad, teab igaüks, et see on hea puu.
Inimese elu viljad
Kes inimene on, ei ole lahutatav tema tegudest ja sõnadest. Keegi ei saa öelda, et olen sisimas hea inimene, aga pragan naabriga tühja-tähja pärast, koolis jätan õppetükid tegemata või „vehin maha kirjutada", tööl vean seanahka ja petan ülemust, laveerin ja kelmitan oma võlausaldajatega, heidan selja taga teistele halba varju... Parandada ennast kah eriti ei püüa. Aga hinges olen aus ja töökas ja hea ja tubli. Ei, nii on võimatu öelda ja mõelda.
Inimene on tervik. Meie hoiakud, teod, sõnad, mõttemaailm väljendavad meie veendumusi ja elusuunda. Eks hea puu peab kah võitlema haigustekitajate ja külma talvega. Vahest mõni oks kuivab ära ja mõnda tuleb tagasi lõigata. Vahest mõni vili langeb puust alles rohelisena ja mõne hävitab kahjuri töö. Aga see on ikkagi hea puu – ta viljad kõnelevad heast ja õigest suunast, ta pole metsistunud, kõik, mis temas on, tegutseb selleks, et kanda head vilja. Ja seda ta teeb – mõnel aastal rohkem, mõnel aastal vähem, ja mõnel aastal ülikülluslikult.
Niisugused mõtted on mul oktoobris, mil tähistame lõikustänupüha! Aga lõikustänupüha on alati olnud ka lihtsalt valminud andide eest tänamise pidu. See on ikka olnud jagamise aeg. Aeg, mil osutame, et märkame ligimest enda kõrval.
Jagamise õnnistus
Eesti rahva tava kohaselt on ikka jagatud põllu- ja taluande naabriga. Seda eriti külaühiskonnas, kuhu meie juured isegi linnainimestena ulatuvad. See loob kokkukuuluvust, usaldust. Mäletan, kuidas mu lapsepõlves ulatas ema üle piirdeaia naabrile tüki värskelt küpsetatud kooki või mõned kanamunad. Seda tehti heanaaberlikkuse märgiks. Et meil täna köögis selline tegemine... ja tahaksime, et saate kah osa. Naaber jälle vastas mõnikord samaga – kausike pasteeti või tükk ilusat liha. Elasime küll linnas – äärelinnas – aga jagamine tundus loomulik.
See on osa sotsiaalsest kapitalist, võiks öelda – jagamise sotsiaalsest kapitalist – mis suurendab usaldust ja head läbisaamist. Kristlik mõõde lisab siia juurde ka ligimesearmastuse, hoolimise tähenduse. Ja tänulikkuse meeldiva võla, mida tasuda pole raske. Me jagame, sest meile on jagatud. Kui Jumal on minu vastu olnud hea, kuidas siis mina võiksin elada teisiti kui lahkust praktiseerides.
Ma tahaksin rõhutada, et lõikustänupüha pole ainult abivajajate toetamise meeldetuletuseks. Me jagame meile Looja poolt kingitut ka sõpradega, nendegagi, kes ei vaja otse midagi toimetulekuks – küll aga vajavad sõpruse nähtavaid märke. Aga muidugi me jagame ka nendega, kellel vähem võimalusi kui meil. See on väikeste heade tegude aeg, mis tulevad soojast südamest, mitte külmast kohustusest.
Tänulikkus on mõtte- ja eluviis
Vahest ei pahanda lugeja, et veel kord isikliku mälestuskillu sellesse loosse põimin. Pärnu Immaanueli koguduse rohkete põllusaadustega kaunistatud poodiumiesine sügiseti oli lastele-noortele meeldejääv. Punased ja rohelised suured õunad, kollased kaalikad, paar kapsapead, kimpude kaupa porgandeid ja mitu suurt kõrvitsat. Nagu nunnu-konkurss. Ja siis veel purkide viisi hoidiseid. Keegi oli selle kõik kenasti välja sättinud, kaunistanud pihlakaokstega ja muude lihtsate vahenditega. See kõik oli eriti tore veel sellepärast, et vabakogudustes ju tavaliselt visuaalseid elemente jumalateenistusel napib – pole eriti pilte, ega sakraalset riietust... Tänapäeval powerpoint ehk...
Aga selle juures oli ka „positiivne varjatud õppekava" – nagu hiljem mõistsin. Kuigi seda kunagi eriliselt ei rõhutatud, teadsime hästi, et kogudus jagab need sügisannid mõnele lapserohkele perele või linnakorteris üksi elavale vanurile. Ja et pastorile antakse lugupidamise ja hoolimise märgina kah natuke talvevarusid.
See kogemus, koguduslik praktika, kujundas koguduseliikmete elu ja tegusid. Ma olen veendunud, et need inimesed, kes tollesse usuosaduskonda kuulusid, olid niisuguse tava tõttu rõõmsamad jagajad, kaaslaste vajaduste paremad märkajad. Nad tänasid niiviisi Jumalat, kes laseb päikest paista, vihma sadada ja toob vilja esile maapõuest. Ja kuigi tollal keegi seda nõnda veel ei sõnastanud, võib ometi öelda, et nõnda kasvatati ühiskonnas sotsiaalset kapitali, eviti lahkuse vaimu ja muudeti väikese linna elukeskkond paremaks ja elamisväärsemaks paigaks.
Inimesed, kes tollesse usuosaduskonda kuulusid, olid niisuguse tava tõttu rõõmsamad jagajad, kaaslaste vajaduste paremad märkajad.
Usun, et lõikustänupüha ei ole kaotanud koguduses ei üldteoloogilist ega eetilist-sotsiaalset tähendust. Vahest on mõni vajalik tahk isegi juurde tulnud. Näiteks, et linnalapsed näevad mullaste juurtega porgandeid ja saavad aru, et porgandid kasvavad tõesti maa sees, mitte supermarketi köögiviljaletis. Koolis õpetatavad algteadmised loodusest ja nende teadmiste seosed argieluga võivad kirikus peetaval tänupühal saada kinnitust, ja lisaks veel eetilise mõõtme.
Lõikustänupüha on tänulikkuse püha. Tänulikkus teeb suuremeelseks. Tänulikul inimesel ei ole puudust, isegi kui ta elab kitsastes oludes. Tänulikkus on mõtteviis. Tänulikkus on eluviis.
