04/2015
Tiina Holmen, Pärnu Immaanueli baptistikogudus
Nii hüüdis meie Issand ristipuul rippudes. Markus kirjutab oma evangeeliumis, et ta lausa kisendas suure häälega. Mind pani see küsimus mõtlema, kas Jumal tõepoolest jättis oma Poja sel traagilisel hetkel maha? Täiesti üksinda?
Oli ju Jeesus samasugune inimene kui meiegi, kes tundis rõõmu, kurbust ja kiusatusi, ainult selle erinevusega, et ta ei teinud kordagi pattu. Ristilöömise eelõhtul ütleb ta oma jüngritele: „Mu hing on väga kurb surmani." Teades ette, mis teda ootab, tunneb ta hingematvat ängi, vabiseb hirmust ja õudusest ning anub Isa, et see tund, kui võimalik, läheks temast mööda: „Isa! Võta see karikas minult ära!" Ja ometi allub ta Isa tahtele: „Siiski mitte, mida mina tahan, vaid mida sina tahad!" (Mk 14:33j).
Jumala eesmärgiks ei olnud mitte päästa oma Poeg, vaid tema kaudu päästa kogu inimkond.
Ristil valdas Jeesust mahajäetuse tunne nagu meidki, kui oleme kitsikuses. Surmaga silmitsi seisjal ei ole jaksu väljendada, mida ta sel hetkel kogeb. Ent Jeesus teadis peast Laulude raamatut ja viitas oma hüüuga Taaveti 22. Psalmile, mis räägib tema kannatustest.
Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?
Kaugel mu abist on mu oigamise sõnad! [...]
Aga mina olen ussike ja ei mitte mees,
inimeste teotus ja halb rahva meelest!
Kõik, kes mind näevad, irvitavad mind;
nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead (s 2,7,8).
Need värsid kirjeldavad selgelt ristilolija hinge ahastust ja ärapõlatuse piina, mida ta kõigi poolt hüljatuna tundis.
Markuse evangeelium kinnitab sama: möödaminejad pilkasid teda, ülempreestrid koos kirjatundjatega naersid: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa! Messias, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla, et me näeksime ja usuksime!" (Mk 15:31j).
Küllap oleks Jumalal olnud väge naelad puu seest välja kiskuda ja lasta Jeesusel ristilt maha astuda. Aga küsitav on, mida sellega oleks saavutatud? Järjekordne ime. Preestrid ja kirjatundjad olid küllalt imesid näinud. Kas üks ime rohkem oleks neid veennud ja uskuma pannud? Arvan, et mitte. Ja sellisel juhul oleksime lunastamata, ohver meie eest oleks jäänud toomata. Jesaja kirjutab:
Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud,
valude mees ja haigustega tuttav,
niisugune, kelle pealt silmnägu ära pööratakse [...]
Ent teda haavati meie üleastumiste pärast,
löödi meie süütegude tõttu!
Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu,
ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud! (Js 53:3,5).
Taevane Isa ei säästnud oma ainsat Poega, nagu ta säästis Aabrahami poja Iisaki. Jumala eesmärgiks ei olnud mitte päästa oma Poeg, vaid tema kaudu päästa kogu inimkond. Jeesuse veri, mis ristipuult alla voolas, pidi maailma uuendama.
„Aga Jeesus kisendas valju häälega ja heitis hinge," kirjutab Markus (Mk 15:37). Tema lõhestav valukarje pidi kaikuma üle ümbruskonna ja olema midagi nii võimsat ja erilist, et risti ees seisev väepealik andis talle au: „See inimene oli tõesti Jumala Poeg!" (s 39).
Me ei oska ette kujutada seda tohutut raskust, mida Issanda hing sel hetkel taluma pidi – hetkel, mil kogu maailma patud tema peale pandi...
Titanicu laevahukuga seoses olen kuulnud teadlasi rääkivat, et kui inimene on lõksus uppuva laeva kajutis, kus on piisavalt õhuruumi, peaks ta meie arvates vastu pidama ja ellu jääma. Tegelikkuses aga pressib tema kohal, all ja ümber oleva veemassi rõhk iga tema raku peale väljakannatamatu survega, nii et ta on selle piinava valu käes hullumas. Mitte vesi, vaid rõhk tapab ta.
Kui suur oli meie patu rõhk Jeesusele, seda teab üksnes tema. Ta kannatas selle välja, et meie pääseksime...
Kui Suure Reede sündmusi poleks toimunud, siis puuduks Ülestõusmispühal tähendus. Ent sel kaunil hommikul ei kogune me mitte matusekõnesid pidama, vaid koos hauale tõtanud naistega rõõmustama, et inimese suurimale vaenlasele – surmale – on piir pandud. Jeesuse haud on tühi! Halleluuja! Surm on võidetud! Jeesus Kristus on esimesena surnuist üles tõusnud ja ennast paljudele ustavatele järgijatele elavana ilmutanud. Tema on inimkonna Päästja ja ainus tee Jumala juurde. Ta elab tänagi ja tema sõnad kehtivad endiselt:
„Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles" (Jh 14:6; 6:40).
