12/2015 
von Helmut Wöllenstein
See algas hilisõhtul, kolm päeva enne jõule. Üle saksa väikelinna turuplatsi tulid kaks maskides meest. Nad peatusid kirikuseina ääres ja pihustasid müürile tekstid „Võõramaalased välja!” ja „Saksamaa sakslastele!”. Ka kaks kivi lendasid üle tänava asuva türklaste kaupluse akendesse. Siis need varjukujud kadusid. Linnakodanike aknavõred langesid kiiresti alla ja kardinad tõmmati ette. Keegi polnud midagi märganud. Järgnes kummituslik vaikus.
„Mis me ootame, hakkame aga minema!” – „No kuhu sa ikka lähed? Mis me seal all lõunas teeme?” – „Seal lõunas – see on ju ikkagi meie kodumaa! Siin läheb olukord ju aina hullemaks. Teeme siis nii, nagu seal seinal kirjas on: „Võõramaalased välja!“.”
Idülli ei tahtnud mahtuda vaid üks asi – laps sõimes ning Maarja ja Joosep.
Tõepoolest: keset ööd läks kogu linn äkitselt liikvele. Kaupluste uksed lendasid valla. Kõigepealt tulid kakaopakid, šokolaadid ja pralineed. Nemad suundusid Gaanasse ja Lääne-Aafrikasse, sest seal oli nende kodu. Ja siis sakslaste lemmikjook kohvi, kaubaaluste kaupa: Ugandasse, Keeniasse ja Ladina-Ameerikasse, oma kodumaale.
Lõuna-Aafrikast pärit ananassid ja banaanid, ka viinamarjad ja aedmaasikad kadusid oma kastidest.
Teele asusid pea kõik jõulumaiustused. Piparkookide, Spekulatiuste ja kaneeliküpsiste seest kadusid maitseained ja vürtsid India poole. Dresdeni jõulusai kõhkles. Tema rosinasilmades oli näha pisaraid, kui ta tunnistas: mulle kui segaverelisele on see samm väga raske. Koos temaga nutsid Lübecki martsipan ja Nürnbergi piparkoogid.
Siin ei lugenud mitte kvaliteet, vaid päritolumaa. Oli juba hommikune aovalgus, kui lõikelilled alustasid lendu Kolumbiasse ja kulla ning kalliskividega kaunistatud karusnahksed kasukad tšarterlende laia maailma. Liiklussüsteem oli kokkukukkumise äärel... pikad järjekorrad Jaapani autodest, mis olid täis topitud optikat ja ajaviiteelektroonikat, roomasid ida poole. Taevas võis näha jõuluhane-parvede lendu Poola piiri poole, nendele järgnesid siidisärgid ja vaibad Kagu-Aasiasse.
Raginaga eraldusid aknaraamidest troopilised puuliistud ja vuhisesid Amazonase vihmametsa. Tuli olla väga ettevaatlik, et mitte libiseda, sest kõikjalt tulvas esile naftat ja bensiini, mis voolas ojade ja jõgedena Lähis-Ida suunas.
Kuid kriisiplaanid olid ammu välja töötatud! Uhkelt tõid Saksa autofirmad sahtlitest esile oma salaplaanid: puugaasi generaatorid olid läbinud uuenduskuuri. Milleks meile välismaine nafta?! – Aga VW ja BMW hakkasid üksikosadeks lagunema... alumiinium reisis Jamaikale, vask Somaaliasse, kolmandik raud-detaile Brasiiliasse, looduslik kautšuk Sairi. Tegelikult olid välismaise asfaldiga kaetud kiirteed olnud siledamad kui maha jäänud muistne munakivisillutis.
Kolme päevaga oli kära vaikinud, väljaränd lõpetatud – täpselt õigeks ajaks, enne jõulupüha. Saksa pinnal polnud enam midagi võõramaist. „Püha ööd” tohtis edasi laulda – muide, selleks oli saadud eriluba, laul loodi ikkagi Austrias.
Idülli ei tahtnud mahtuda vaid üks asi – laps sõimes ning Maarja ja Joosep. Et just nemad pidid jääma – need kolm juuti! „Meie jääme,” oli Maarja öelnud, „sest kui ka meie siit maalt lahkume, kes siis veel näitaks neile tagasiteed Isa koju – teed mõistuse ja inimlikkuse juurde?”
