05/2016 
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus
Algus veebruari Teekäijas
Euroopas panevad pomme nn omad
Terrorirünnakud ja sotsiaalsed rahutused Euroopa suurlinnades on heitnud uut valgust migratsiooni varjuküljele: üllatuslikult on vägivallaga seotud isikud, enamasti usuäärmuslased, kuulunud just nn omade hulka. Paljudes Euroopa riikides on arvukad immigrantide kogukonnad, kes on seal elanud juba mitu põlvkonda. Teistest kultuuriruumidest tulnud sisserännanute puhul on siiani vaikimisi eeldatud, et nad on omaks võtnud lääne liberaaldemokraatlikud väärtused, ennekõike lääneliku vabaduse ja solidaarsuse. Loodetavasti on kooliharidus ja töö neid sedavõrd lääne ühiskonnaga lõiminud, et neist on saanud samasugused ilmalikud, sallivad ning oma õigusi ja vabadusi väärtustavad individualistid nagu keskmised sakslased või prantslased. Ent siis saabub šokeeriv tõehetk: pommipanijaks oli noormees meie endi tänavalt. Nägus särasilmne araabia poiss, kellest mingil põhjusel oli saanud oma sünnimaad vihkav islamist.
Aga pange tähele: samaarane ei viinud seda meest oma koju!
Multikultuuri unelm mureneb
Euroopa on siiani väärtustanud inimeste kultuurilise identiteedi säilimist ja unistanud elamisest mitmekultuurilises paradiisis. Praeguseks on see unelm purunenud. Saksa kantsler Angela Merkel kuulutas juba 2010. aastal, et „Multikulti ist kaputt!“ Talle sekundeeris 2011. aastal Briti peaminister David Cameron, kes leidis samuti, et riikliku mitmekultuurilisuse idee on totaalselt läbi kukkunud. Liiga kaua kestnud liigse sallivusega olevat kaasnenud hoopis kultuuride eraldumine, kogukondlik võõrandumine ja äärmusluse kasv. Paraku ei järgnenud nendele tõdemustele konkreetseid riikide samme. Pigem vastupidi: uksed hoiti pärani üha uutele tulijatele, andmata endale aru kaasnevatest probleemidest ja ohtudest. Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam on Euroopa rändekriisi kontekstis kasutanud piibellikku kujundit halastajast samaarlasest, kes näitas röövlite kätte sattunud mehe vastu üles igakülgset hoolivust, sidudes tema haavad, otsides talle öömaja ja tasudes heldelt selle ning veel muude tekkivate kulude eest. Aga pange tähele: samaarane ei viinud seda meest oma koju! Halastuse teed on erinevad ning tark meel ja avar süda leiab need õiged üles, et tõelised abivajajad saaksid aidatud ka kodurahu rikkumata.
Võõrandumine süveneb
Võib arvata, et monokultuurilisest keskkonnast, nt mõnest islamiriigist pärit tõsiusklik immigrant ei kipu mitmekultuurilises Euroopas kohe täiel rinnal lõimuma (loe: ilmalikustuma), vaid hoiab ikka oma (usu)kogukonna poole, kui talle selleks vabadus jäetakse. Mitmekultuurilisust idealiseerivas Lääne-Euroopas on elatud aastakümneid sinisilmses lootuses, et teistest kultuuridest pärit vähemused lõimuvad ajapikku ise kohaliku enamusega: türklastest saavad suurema riigipoolse vaevanägemiseta peagi töökad sakslased ja araablastest tolerantsed prantslased. Aastal 2016 tuleb nentida, et kogukondlik võõrandumine ja äärmuslike vaadete esiletõus nii sisserännanute kui ka põlisrahvaste endi seas on aastatega üksnes süvenenud.
Saksamaal oli 2015. aasta seisuga üle 2,5 miljoni türgi päritolu inimese, kellest 1,5 miljonil oli saksa kodakondsus.
Mida külvad, seda lõikad
Tõmbaksin siinkohal taas ühe paralleeli Rooma impeeriumi ja praeguse Euroopa vahele: nii toona kui täna on paljud migrandid siia toodud või kutsutud, sest kasvav majandusruum on vajanud töökäsi. Näiteks vajas Saksamaa pärast sõda oma riigi majanduslikuks ülesehitamiseks odavat lisatööjõudu ja nii kutsuti alates 1960. aastatest peamiselt Lähis-Ida, Balkani ja Põhja-Aafrika riikidest Lääne-Saksamaale miljoneid külalistöölisi (Gastarbeiter). Ainuüksi Türgist tuli neid juba 1960. aastate alguses üle 800 tuhande. Loodetud tagasipöördumise asemel jäid paljud külalistöölised paikseks, tõid sünnimaalt kaasa ka pereliikmed ja taotlesid kohalikku kodakondsust. Nii oli Saksamaal 2015. aasta seisuga üle 2,5 miljoni türgi päritolu inimese, kellest 1,5 miljonil on saksa kodakondsus. Rändekriisi ühe võtmeriigi, Türgi käitumine Euroopa rändekriisi lahendamisel on silmapaistvalt vastuoluline: selleks, et Türgi vähendaks ebaseaduslike migrantide jõudmist Euroopasse, nõuab ta lisaks miljarditele eurodele boonusena ka viisavabadust Euroopa Liiduga, mis tähendab teoreetiliselt Euroopa piiride avamist ligi 80 miljonile türklasele, kelle seas võib olla arvestatav hulk nn seaduslikke majandusmigrante. See oleks nagu kurjade vaimude väljaajamine kurjade vaimude abil… 
Kirglikult nõutav mitmekultuurilisus on mõnikord eeskätt lahtiütlemine omast, põgenemine iseendast.
Rooma tõi sisse barbaritest sõdureid
Roomlased olid antiikmaailmas tuntud sellega, et nad jahtisid väljaspool oma riigi piire orje, keda oma majanduse heaks ööle panna. Orjapidamise aeg on õnneks möödas. Aga jätkuvalt vajab ennekõike vananev Lääne- ja Põhja-Euroopa uusi töökäsi ebameeldivate tööde tegemiseks, olgu need siis türklastest prügivedajad, araablastest koristajad, poolakatest torumehed või kasvõi eestlastest ehitajad. Madal sotsiaalne positsioon ja sellega seotud eluviis on taolistest sisserännanud võõrtöölistest teinud püsiva alamkihi, mis omakorda kinnitab nendega seotud eelarvamusi. Roomlased läksid sellele libedale teele, et tõid oma riiki ka barbaritest sõdureid, sest need olid märksa odavamad ja võitlusaltimad kui oma nekrutid. Imestama ei pane mitte see, et võõrad palgasõdurid viimaks armee kaaperdasid ja Lääne-Rooma keisririigi kukutasid, vaid pigem see, et asi nii kaua aega võttis. Sellest ajaloo õppetunnist peaks Euroopa küll õppima, enne kui oma huvides sõjapidamise võõraste palgasõdurite kätte delegeerib. Liiga palju on läänemaailma ajaloost näiteid, kuidas kusagil „kolmandas maailmas“ antakse relvad kätte mõnele opositsioonijõule või mässuliste jõugule ja kasutatakse neid siis tööriistana oma majanduslike või poliitiliste huvide teenistuses. Varem või hiljem on need sõjasulased pööranud oma relvad tööandja vastu ja sõja otsapidi tema õuele toonud. Mõtlemisainet läänemaailma poliitilistest mängudest antiikse mustri järgi pakub ka „vanade sõprade“ Türgi ja Kreeka samaaegne NATOsse võtmine 1952. aastal. Aastakümneid militaarse demokraatiaga ilmaliku riigi kuvandiga Türgis on praegu paraku süvenemas hoopis juhtiva islamiriigi identiteediotsingud.
Keisrikultus taandus ristimärgi ees
Teadlased on ikka pead murdnud küsimuse üle, missugust rolli mängis massiline ränne Rooma riigi kokkuvarisemisel. Ühest vastust sellele pole, aga teatud üldistusi saab minevikust siiski teha. Rändlejad olid osa suuremast ühiskondlikust muutumisprotsessist, mis kulges Rooma antiigist euroopalikku keskaega. Rooma impeerium võitles toona majandusliku seisaku, sotsiaalse ebavõrdsuse, maksusüsteemi probleemide, poliitilise ebastabiilsuse ja süveneva usulise sallimatusega. Kuhjunud probleeme võib võrrelda puhkeva äikesetormiga, mille saabumisel otsitakse kaitsvat piksevarrast. „Võõrad“ aitasid piksevarda rollis impeeriumi sisepingeid esialgu üsna hästi maandada, kuid mitte lahendada. Paradoksaalsel moel raskendas sisserännanute lõimumist ühest küljest nii roomlaste vastuoluline suhtumine barbaritesse kui ka roomlaste arrogantne usk oma kultuurilisse üleolekusse, suutlikkusse vormida kõiki teisi rahvaid roomlasteks. Tegelikult oleks Rooma riik pidanud juba siis vastavad järeldused tegema oma ajaloost: sünkretistlikus Roomas ei õnnestunud riigivõimudel ka vägivalla abil sundida kristlasi osalema riiklikus keisrikultuses, mida roomlased ise mõistsid ennekõike poliitilise lojaalsusaktina. Kristlased võisid olla igati ausad kodanikud, kuid nad ei olnud suurema lõimumise nimel nõus tegema kompromisse oma usuga. Islamistide ja teiste usuliste äärmuslaste väljakutse praegusele ilmalikule Euroopale sarnaneb teatud mõttes sellele, mida Rooma elas kord läbi kristlastega, kes ei tahtnud end täielikult paganliku riigiga lõimida. See vastasseis viis viimaks selleni, et keiser Constantinus allutas ennast 312. aastal pragmaatiliselt „võidukale ristimärgile“ ja sai viimaks ka kristlaseks. Legend räägib, kuidas keiser nägi otsustava lahingu eel nägemust Kristuse monogrammist ja kuulis häält, mis ütles: „In hoc signo vinces!“ (Selle märgi all võidad!). Suure rahvasterände ajal õnnestus tugeval kristlikul kirikul paganlikud germaanlased ristiusule võita ja rajada sellega alus ka formeeruvale kristlikule Euroopale, tegelikult kogu lääne tsivilisatsioonile. Tänapäeval tuleb tõsiselt küsida, kas kunagi jõuab kätte ka aeg, mil kriisis deformeeruva Euroopa „võidumärgiks“ saab hoopis poolkuu?
Õhtumaa kriis peitub ilmalikkuses
Eelmine paavst Benedictus XVI kirjutas 2005. aastal oma murelikus ja praeguste arengute taustal lausa prohvetlikus pöördumises „Euroopa hing“ (EPL, 27.03.2005), et Euroopa identiteet on moraalsete väärtuste kadumise tõttu surmaohus. Oswald Sprengleri pessimistlikule biologistlikule diagnoosile – õhtumaa sünd, areng, õitseng, väsimus, vanadus ja surm – seadis paavst vastukaaluks Briti ajaloolase Arnold Toynbee voluntaristliku seisukoha, et õhtumaa on sattunud kriisi, mille põhjuseks on religiooni asendumine tehnika-, rahvuse- ja militarismikultusega. Õhtumaa kriis peitub selle ilmalikkuses, ja kui on teada kriisi põhjused, siis saab määrata ka ravi, milleks praegusel juhul on tagasipöördumine oma usuliste juurte juurde. Oma kirjutises kutsus paavst Euroopat üles naasma kristlikust alusest välja kasvanud põhiväärtuste juurde. See pole lihtne ülesanne, sest Euroopa Liidu uuest põhiseadusest on teadlikult välja jäetud igasugused viited Euroopa usulisele (valdavalt kristlikule) pärandile ja hoolikalt välditud sõna „jumal“ kasutamist. Kristlikud kirikud ei kiirga enam moraalset jõudu. Paavst nägi piiramatus mitmekultuurilisuses ja euroopalike põhiväärtuste, nt sõnavabaduse moondunud mõistmises tõsist ohtu Euroopa identiteedile: „Just siin peitubki õhtumaa kummaline ja patoloogiline enesevihkamine: ühest küljest püütakse avada uks võõrastele väärtustele, ent omaenda ajaloos nähakse vaid julmusi ja koledusi, suurt ja üllast aga enam mitte. Kui Euroopa tahab ellu jääda, vajab ta uut mõistmist iseendast. Kirglikult nõutav mitmekultuurilisus on mõnikord eeskätt lahtiütlemine omast, põgenemine iseendast. Maailma kultuuride jaoks on see absoluutne ilmalikkus, mis õhtumaal valitseb, üdini võõras. Ja just mitmekultuurilisus kutsub meid iseenda juurde tagasi. Euroopa peab teadlikult taas oma hinge otsima.“ Mõeldes tänasele (veel) edukale Euroopale, meenuvad Jeesuse sõnad: „Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?“ (Mk 8:36).
Euroopa sekulaarsuse prioriteet
Euroopa on uhke oma erilise vabadusemõiste üle, mis erinevalt ameerikalikust vabaduse käsitlusest ei seisne autonoomias ja piirangute puudumises, vaid erinevate seoste ja sotsiaalsete kontaktide tunnetamises, olgu see siis kultuuriline identiteet, sotsiaalne kuuluvus, osasaamine hüvedest, ühistest väärtustest ning inimõigustest (nt usu-, süüme-, mõtte- ja sõnavabadusest). Kõik seosed ja kontaktid on aga allutatud sekulaarsuse tingimustele: 1) need peavad olema privatiseeritud, st nende toimimise mehhanism ei tohi rajaneda poliitilisele survele ega vägivallale; 2) need peavad olema individualiseeritud, st need peavad rajanema igaühe vabale valikule. Paratamatult tõstatub küsimus, mil määral tohib meie avalikku ruumi kujundada selline (usu)kogukond nagu moslemid, kes ei kavatsegi hakata täitma neid lääne sekulaarsuse tingimusi? Saksa politoloog Wilfried Gerhard on 2016. aasta veebruaris peetud ettekandes analüüsinud mitmeid struktuurseid probleeme, mis islami kogukonna kiire kasvu tõttu tõstatuvad lääne ühiskonnas üha teravamalt: 1) aja ja ruumi struktureerimine (usupühad, sakraalarhitektuur); 2) sotsiaalse ruumi struktureerimine (loomade ohverdamine ja toidueeskirjad, loor ja pearätt, soolise võrdõiguslikkuse eitamine); 3) juriidilise ruumi struktureerimine (nn rahukohtunikud ja šariaadipolitsei); 4) poliitilise ruumi struktureerimine (islamiparteid ja valimisliidud); 5) ühiskondliku väärtusruumi hõivamine (religiooniõpetus, islami tõlgendus inimõigustest, avalik eneseesitlus kogukonnana).
Järgneb juunikuu Teekäijas
Autor esindab selles artiklis oma isiklikke seisukohti.
