06/2016 
Tiina Riit Holmen, Pärnu Immaanueli baptistikogudus
Minu lemmikpaik kodus on, teate kus? – elutoa akna all tugitoolis, sest sinna paistab päike. See on kõige valgusrikkam ja mõnusam koht majas. Mulle meeldib seal Piiblit lugeda ja loetu üle mõtiskleda. N-ö topeltvalguses – päikese ja sõna valguses. Seal on ka mu palvekamber. Ma armastan valgust.
Northwesterni ülikooli teadlaste uuring toob hingemaailma ja teaduse teineteisele veidi lähemale.
Põhjamaalase jaoks on praegu kõige heledam aeg. Nii mõnelegi meist tundub, et talviti pole siin valgust küllaldaselt. Aastaid polaarpiirkonnas elanuna tean, kuidas mõjub pikk pimedus – polaaröö, mil päike ei tõuse kuid üle horisondi ning päevavalgust jagub napilt paariks tunniks – inimesele, kes on harjunud jõulutaevas päikest nägema. Midagi olulist on puudu ja see ärritab. Seda enam oskad hinnata vastupidist olukorda, mil ööpäike sirab aknast sisse.
Kevadine hommik on nii kirgas, et teeb silmadele haiget. Päikesekiirte erksus äratab ellu looduse. Taimed tärkavad, mahlad pääsevad voolama, nad puhkevad õide. Kõik elav kogub hoogsalt jõudu, kasvab ja areneb lopsakaks. Eks see ole imeline!? Seda vaadates meenub mulle Piibli algus, mis räägib, kuidas Jumal lõi taeva ja maa ning kuidas Jumala Vaim hõljus vete kohal. Mis olid Looja esimesed sõnad? „„Saagu valgus!“ Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea” (1Ms 1:1–4).
Elu algab valgusega
Kõik elav siin maailmas saab alguse valgusest! Kooliõpikutest omandatud tarkus, et valgusel on energia, ei tule tihti meeldegi. Ometi, nagu taimed neelavad valgust ja muudavad selle energiaks, nõnda toimib ka inimorganism. Seda tõsiasja kinnitavad kaasaja bioloogiateadlased! Soovin üht rõõmsat uudist teiega jagada. Northwesterni ülikooli teadlaste uuring toob hingemaailma ja teaduse teineteisele veidi lähemale. Hiljutine avastus tõendab, et uuele elule alguse andmine on midagi enamat kui lihtsalt bioloogiline protsess – munaraku viljastumine on ka energeetiliselt eriline hetk. Inimese elu saab alguse valgusevoona! Oma teadustöös kirjeldavad nad väga erilist nähtust – munaraku viljastumisel toimub selgelt registreeritav välgulaadne valgusesähvatus. Teadlased suutsid katseklaasis tuvastada, et kui inimese seemnerakk (ensüüm) kohtub munarakuga, toimub selgelt nähtav ere tsingiosakeste ilutulestik. Tsingisädemed eraldasid fluorestsentsvalgust, mida on võimalik mikroskoobi kaamera abil märgata. Need, kes suudavad näha ja tajuda viljastumise hetke energeetilisel ja vaimsel tasandil, kirjeldavad seda imepärase valguse ja värvide mänguna. Üks töörühma kaasautoritest, Teresa Woodruff, ütleb: „Kogu bioloogia saab alguse viljastumise hetkel, ometi ei tea me peaaegu mitte midagi sellest, mis inimeses toimub.” (Telegram 06.05.16)
Inimelu saab alguse valgusevoona
Apostel Johannes kirjutab: „Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas“ (Jh 1:9). Millisest valgusest tema räägib? Kas ehk elektrivalgusest, mida toona ei tuntud, või millestki muust?
„Mina olen maailma valgus,“ tunnistas Jeesus. „Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ Tähendab, üksnes bioloogilisest olemasolust ei piisa jääva elu saamiseks. Seepärast ütleb Jeesus, et meil tuleb veel kord sündida: „Te peate sündima ülalt. Kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki“ (Jh 8:12; 3:7,3).
Kes võtab Jeesuse kutse vastu, selle elus algab pöördumine pimedusest valguse poole.
Mismoodi see ülaltsündimine toimub? Jeesus selgitab: „Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse. Uskuge valgusesse, et te sünniksite valguse lasteks!“ Nende sõnade järgi on uue elu alguseks vaja usku. Usku Jeesusesse kui Jumala Pojasse. Sest „Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Vaim on see, kes elustab. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu“ (Jh 12:46,36; 3:6; 6:63). Kuna inimene koosneb enamast kui ihust, siis vajavad ka tema hing ja vaim elavdavat valgusvoogu. Surematus ja valgus kuuluvad kokku – Kristus „on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse“ (2Tm 1:10). Paraku jääb paljudele inimestele igavene elu arusaamatuks ja kahjuks ka kättesaamatuks, sest neil puudub usk. „Aga Lohutaja, Püha Vaim... toob maailmale selguse patu kohta... et nad ei usu minusse... Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu“ (Jh 14:26; 16:8,9; 3:36). 
Oled sa kunagi viibinud päikest tulvil lumeväljal, kus kõik sätendab ja kiiskab? Või seisnud päikesekiirtes helkleva veekogu ääres, mille lained läigatavad eredalt? Nii intensiivselt, et silmad hakkavad vett jooksma ja pead nende kaitseks tumedad prillid ette panema? Meie ihulikud silmad ei talu nii suurt kogust valgust. Mägimatkajaid hoiatatakse, et nad igilumel viibides keha riietega kinni kataksid, ka lõuaaluse, sest lumi peegeldab päikesekiirgust. Muidu riskitakse nahapõletusega.
Mind on alati paelunud see tohutu valgus, millest saame aimu välgusähvatuses. Ja seegi on vaid murdosa tegelikkusest, mis kusagil eksisteerib. Oled sa vahel mõelnud – kust selline valgus pärineb?
Kui Jeesus läks kolme jüngriga kõrgele mäele palvetama, siis „palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks“ (Lk 9:29). Teda ümbritses Messiale omane valgus. „Ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus.“ Jüngrid nägid tema auhiilgust ja tajusid Jumala kohalolu ning Peetrus ütles: „Issand, siin on meil hea olla!“ Nii hea, et nad olid nõus sinna jäämagi (Mt 17:2,4).
Seal, kus on Jumal, on valgus
Vana Testamendi laulik laulis: „Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga“ (Ps 104:2). Paulus kirjutab: „Kuningate Kuningas ... elab ligipääsmatus valguses“ (1Tm 6:15,16).
Ma olen palju juurelnud, milline taevas välja näeb. Sooviksin seda nii väga näha! Ma ei pea silmas maakera kohal kumerduvat kuplit, mida nimetatakse atmosfääriks (kuigi ka see on kaunis), vaid taevariiki, mida Jumal juhib. Teavet selle kohta saab kas nägemustest või koomast tagasipöördunute kaudu, kuid kumbki variant ei paku piisavat infot, et sellele oma kujutluspilti ehitada. Mõned kuud tagasi tunnistas üks usuõde Teekäija veergudel (09/2015), kuidas teda taevasse kutsuti. Ta ütles, et ta läks absoluutsesse valgusesse ja tundis, kuidas see valgus, mis paistis kõigest läbi, teda muutis. Teisal kirjeldab üks uskmatu teadlane oma koomasolekut: „Armastav pimedus ümbritses mind.“ Need näited on vastukäivad. Ainus allikas, mille tõesusele julgen toetuda, on Johannese Ilmutusraamat. Selle 21. peatükk kirjeldab uut, püha Jeruusalemma, mis on maha tulemas Jumala juurest. Linna, kus Issand ise on valgusallikaks. Loen neid ridu alati suure imetlusega. „Linnale ei ole vaja päikest ega kuud, et need talle paistaksid, sest Jumala kirkus valgustab teda, ning tema lamp on Tall.“
Jumala auhiilgus kiirgab
Me ei oska tema kirkust ette kujutadagi! „Ta valgus on kõige kallima kivi sarnane, otsekui jaspis, mis hiilgab nagu mägikristall.“ Pole ühtegi varju, kuna pole valgust takistavaid kehasid ega pattu, mis valgust tõkestaks. Kõik on puhas ja valgust läbilaskev, „puhtast kullast otsekui läbipaistev klaas“ (Ilm 21:11,21). Milline sära ja ilu!
Kellel on õigus seda suurt valgust näha? „Sinna ei saa midagi, mis on rüve, ega keegi, kes teeb jäledusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse.“ Need, kelle vaim on saanud elavaks, keda Jeesus on „kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse“ (Ilm 21:27; 1Pt 2:9). Jeesus kutsub jätkuvalt inimesi üles uskuma valgusesse ja käima valguses. Iga inimene peab otsustama, kuidas sellesse kutsesse suhtuda. Kes võtab Jeesuse kutse vastu, selle elus algab pöördumine pimedusest valguse poole. Valgus on Jumala and, mis annab elule õige suuna ja tunnetuse, mille Püha Vaim süütab meie südames. “Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest” (2Kr 4:6).
Üht olen ma mõistnud –, et üksnes jumalalapsed näevad taevast valgust, sest nad tunnevad Jeesust. Kuid need, kes Kristusest ei hooli, kohtavad pimedust. Patustele on see valgus ligipääsmatu.
„Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!“ (Lk 11:35).
