06/2016 
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus
Algus veebruari Teekäijas
Euroopa ja islami kogukonna veelahe
Euroopasse juba jõudnud ja veel saabuvad inimmassid ei kavatse päris kindlasti järgida vana rändamise põhitõde – võõrasse kloostrisse ei minda oma reeglitega. Gerhardi sõnul on lahendusi raske leida, sest individualiseerimist ja privatiseerimist hindav lääne ühiskond ei saa oma kesksetes põhimõtetes teha üleliia suuri järeleandmisi ning islami kogukond omakorda ei saa ka ülemäära lõimuda, sest kumbki kaotaks nii oma usutavuse. Nimetatud probleemide eiramine tooks kaasa veelgi suurema võõrandumise ja paralleelühiskondade kinnistumise. Mõistlikku diskussiooni raskendab aga mõtlemises ja mõistmises laiutav veelahe.
Respekti saab eeldada vaid siis, kui kumbki pool näeb vastastikku tõelist südameusku, mis kannab endas halastust ega ole lahus tegudest.
Religiooni ja poliitika lahutatus, rõhutatud ilmalikkus ja usulis-maailmavaateline neutraalsus on lasknud mitmekultuurilises Euroopas takistamatult areneda ka sellistel kultuuri- ja usukogukondadel, kelle arusaamad euroopalikest inimõigustest, näiteks usuvabadusest, on sootuks teistsugused.
Saksa moslemite üks eeskõnelejaid Euroopa tasandil, Ibrahim El-Zayat, on öelnud tähelepanuväärsed sõnad: „Otsustav on see, et sellel maal on meil usuvabadus… See maa on meie maa ja meie kohus on seda positiivselt muuta. Allahi abiga muudame me selle oma maapealseks paradiisiks, et see islami umma (st usukogukonna) käsutusse anda.“ Neist sõnadest on näha, kuidas õigust usuvabadusele mõistetakse avatud uksena religiooni politiseerimise juurde. Siin kõlab selgelt koraani visioon niisugusest umma’st, kus religioon ja poliitika moodustavad lahutamatu terviku: „Teie olete kõige parem kogukond, mis inimeste hulgas on olemas. Teie nõuate seda, mis on õige, keelate selle, mis on väär, ja usute Jumalasse. Aga kui Raamatu rahvas (st kristlased ja juudid) hakkaks uskuma, oleks see parem kõikide jaoks. Nende hulgas on usklikke, kuid enamik nendest on alatud“ (Suura 3,110). Tänapäevast usuleiget Euroopat tabab valusa tõena eriti viimane lause.
Islam usub enda võitu
Valgustusaja üle elanud eurooplaste jaoks tundub mõistetamatu, et religioon sisaldab poliitilist ja vajaduse korral vägivallaga lahendatavat potentsiaalset konflikti. Euroopas on ususõdade ajastu möödanikku vajunud. Islamile omase teistsuguse mõtteviisi võtab lühidalt kokku Süüria kirjanik Rafik Schami: „Muhammad oli geniaalne riigimees… Islami põhikontseptsiooni kuulub seetõttu kogu maailma hõlmav (islami)riik. Fundamentalistlikult vaadatuna tähendab see mõte üht – sõda.“ Usk islami lõplikku võitu on koraani üks alussammastest. Islami kogukond mõistab end ise rahu majana ja ülejäänud maailm kuulutatakse sõja majaks, mille suhtes kehtivad sõjaaja seadused, kuni ka seal on rahu majas.
Igatahes on peavoolu meedia vahendusel loodud pilt islamist ebapiisav, sest see on pilt rahumeelsest islamist, mida kuritarvitavad islamistid ja usuäärmuslased. Tegelikult ei ole islamistlikud terroristid need, kes esimesena islami varjukülje avasid, vaid koraan ise avab religiooni tumeda külje, mis end poliitikast lahutada ei suuda, vaid kaldub koguni poliitilist vägivalda toetama.
Seda sõda ei võida see, kellel on paremad relvad, vaid kellel on parem maailmavaade. 
Islamiuurija Üllar Peterson osundab oma arvamusloos „Milline on ’tõeline’ islam? Selline nagu 7. sajandil!“ (EPL, 29.03.2016) tõsistele ohtudele, mida islami usutraditsioon ja sellele rajanev šariaatlik elukorraldus tegelikult endas kätkevad ka nendele mõõdukatele moslemitele, kes on Euroopas või Eestis juba sajandeid rahumeelselt elanud ning rikastanud lääne kultuuri. Petersoni sõnul on ka „siinsed mõõdukad moslemid [islamiäärmuslaste] ideoloogilise konksu otsas, sest iga islamitaustaga isik saab küsimusele, kas šariaat [islami õigus] peaks kehtima ja kas prohvet Muhamed väärib järgimist, vastata ainult jaatavalt. Sellele küsimusele eitavalt vastamine on islamis tõlgendatav suurima patuna – islamist lahtiütlemisena.“ Sel moel vaikima sunnitud mõõduka enamuse taustal kõlab vähemuses olevate äärmuslaste sõjakas hääl seda valjemini.
Mis ootab aga ees oma usuvabadusest ja uskmatusest uhkust tundvat Euroopat, kui kiiresti kasvav islami kogukond hakkaks tõsise(ma)lt võtma koraani sõnu: „Tõesti, Allahi meelest on kõige viletsamad olendid need, kes ei uskunud (enne) ega usu ka (nüüd)“ (Suura 8,55) või: „Uskmatud tahaksid, et ka teie oleksite uskmatud ja nendega ühetaolised. Seega ärge otsige sõpru nende hulgast enne, kui nad ei ole välja rännanud Allahi teele. Kui nad ei võta kuulda teie kutset, siis rünnake ja tapke neid, kus iganes neid kohtate“ (Suura 4,89).
Respekt südameusu ees
Lääne ühiskond, sh ka kristlik religioon on individualiseeritud: meil on vabadus uskuda ja usust loobuda, mõne kiriku või kogudusega liituda ja sealt jälle välja astuda. Islamis ei ole usuasjades vaba valikut: kes kord on islami omaks võtnud, sel ei ole enam individuaalset vabadust sellest loobuda. Usutaganemise hinnaks on surm ja selliselt on paljud kristlaseks saanud endised moslemid ka oma kodumaal märtrisurma läinud.
On kristlasi, kes tõsimeeli rõõmustavad, et moslemitest sisserändajatega tuleb uus misjonipõld meile lausa koju kätte. Jumala teed on äraarvamatud. Sajandite eest läks tugeval kristlikul kirikul paganlike germaanlaste ristiusustamisega õnneks, kuigi kirik koges ka tagasilööke ja sai kestvaid mõjutusi. Kas seda õnnestub korrata oma kristlikke juuri salgaval ja identiteedikriisis vaevleval Euroopal, jääb praegu vastuseta. Kristlaste ja moslemite sajanditepikkuse kooseksisteerimise ajalooline kogemus Lähis-Idas kõneleb igatahes ühest olulisest asjast: respekti saab eeldada vaid siis, kui kumbki pool näeb vastastikku tõelist südameusku, mis kannab endas halastust ega ole lahus tegudest.
Kes usub, see püsib
Paavst Benedictus XVI sõnul peab Euroopa taas teadlikult oma kristlikku hinge otsima. Kas see on hüüdja hääl kõrbes? Paraku kõlab kõikjalt vastu vaid üleskutse, et meil tuleb islami terroristide ja sisserändajate eest kaitsta meie elu- ja olemisviisi. Pariisi pilaleht Charlie Hebdo tõlgendas seda üsna labaselt: „Neil on relvad – sülitage sellele! – meil on šampanja!” Kas taoline hedonistlik šampanja- ja lõbumaailm üldse väärib kaitsmist kristlikke põhiväärtusi hindava eurooplase silmis? Ja Jumala silmis?
Seda pole ilmselt oodata, et Euroopasse saabuvad islamiusulised sõjapõgenikud või majandusmigrandid siin hoolega meie hedonistlikke elutarkusi ammutaks ja hoogsalt ilmalikustuks. Sootuks teistsuguse elukorralduse ja väärtustega põrkudes pöördutakse pigem tagasi oma vaimse-usulise identiteedi juurde ning tavaliselt tugevamalt kui kodumaal.
Euroopa juhtpoliitikud on öelnud, et Euroopa on taas sõjas. Sõda on aga olemuselt järjest rohkem vaimne sündmus, sest see tuleneb lahknevast maailmavaatest. Seda sõda ei võida see, kellel on paremad relvad, vaid kellel on parem maailmavaade. Meil on võimalik sellele rünnakule vastu seista ja püsima jääda üksnes omaenese hinge ja usu otsimisega.
Nii jääb vaid soovida, et ka meie, eurooplased, võtaksime tõsiselt aastatuhandete eest prohvet Jeremija vahendusel Iisraelile öeldud Jumala manitsust: „Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika!” (Jr 7:3).
Autor esindab selles artiklis oma isiklikke seisukohti.
