11/2010 Einike Pilli, Salemi Baptistikogudus
Vastamata armastuse valu on tuttav paljudele täiskasvanutele. Vahel võib põhjus olla selles, et armastust on küll avaldatud, kuid teine pool pole sellest aru saanud. Valel viisil, valel ajal või vales kohas tehtud armastusavaldus võib anda soovitust hoopis vastupidise tulemuse. "Kõige ohtlikum on teha valesid asju järjest innukamalt," on ühel mu kolleegil kombeks öelda.
Jumal avaldab armastust inimkonna vastu kristlaste kaudu, kes püüavad seda väljendada neile, kes Jumalat veel ei tunne. Aga ka kristlased on kogenud vastamata armastust – inimesed, kelleni nad Jumala armastust tahavad viia, ei mõista neid tihti. Evangeelne innukus ei vii alati soovitud tagajärgedeni ja vahel tundub, et see tõukab lausa eemale inimesi, kelleni tahetakse hea sõnumiga jõuda.
Käesolevas artiklis pakun välja mõned mõtted, kuidas Jumala armastust mõistetavalt kaasinimeste keelde tõlkida.
Kas teha teisiti või mõelda teisiti?
Õppimisteoorias räägitakse ühe- ja kahesilmuselisest õppimisest. Kui asjad lähevad natuke viltu, piisab tegutsemisstrateegiate muutmisest. Seda on kristlik kirik viimastel aastakümnetel hoolsalt proovinud: kaasajastanud jumalateenistusi, viimistlenud esitlustehnikaid ja kasutanud kaasaegseid reklaamivõtteid.
Kui aga strateegiate parandamine ei anna tulemusi, tuleb ette võtta põhjalikumaid muudatusi – teha teine ring – ja mõelda teisiti. Õige mõtlemine võimaldab leida sobivaid tegutsemisviise. Usun, et oleme jõudnud olukorda, kus ei tule mitte ainult teistmoodi teha, vaid ka teistmoodi mõelda – Jumalast ja tema missioonist, kogudusest, inimestest meie ümber, ja sellest, kuidas nendele Jumala armastuse tõlgiks olla.
Jumal ja tema missioon
Cantebury peapiiskop Rowan Williams on öelnud: "Mitte Jumala kogudusel pole missiooni. Hoopis missiooniga Jumalal on kogudus." Lesslie Newbigin lisab: "Kogudus on Jumala unistuse tunnus ja tunnistus."
Inimestel on unistusi. Martin Luther Kingil oli unistus. I have a dream! Aga kui Jumalal on unistus meie maa kohta, siis mis see küll võiks olla? Kas see, et kogudused kasvaksid ja kirikud oleks pühapäeviti rahvast täis? Või see, et pubid, kinod ja lõbumajad pandaks kinni ja uusi kirikuid avataks nende asemele? Või järsku see, et meil oleks kristlik valitsus ja kõikides koolides usuõpetus?
Kui Jeesus kõndis ja töötas maa peal, siis ta teostas Jumala missiooni. Tema tegevusest leiame vihjeid Jumala unistusele: ta ei vaevanud ennast poliitiliste ambitsioonidega, kuigi temalt seda oodati; ta ei seisnud sabatipäeval sünagoogi uksel, lootes, et inimesed suurte hulkadena sinna tulevad; ta ei põlanud inimesi, keda teised põlgasid, vastupidi – ta istus nendega lauda. Ainsad, kelle peale Jeesus pahane oli, olid need, kes ennast teistest paremaks pidasid.
Evangeeliume lugedes märkame, et Jumala unistus – hea sõnum – on midagi palju suuremat kui nelja vaimuliku tõsiasja kuulutamine ja patuse palve lugemine. Muidugi – pole kahtlust, et Jeesuse tegevus viis inimesi patukahetsuse, andestuse ja elumuutuseni. Aga Jumala missioon on suurem kui üksikinimeste päästmine – sellel on ka sotsiaalne ja ühiskondlik mõõde.
Tavatseme tsiteerida piiblisalmi Jh 3:16, aga unustame vahel, et tekst jätkub: "Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks." Jumal oma armastuses ei hooli ainult kogudusest, vaid ta hoolib ühiskonnast laiemalt ja kogu loodust. Selle unistuse täideviimises on kogudus kutsutud osalema.
Koguduse võimalus vähemusena
Selleks, et kehastada Jumala unistust, ei pea olema suur ega võimas. Kristlik kirik pole Eesti ühiskonnas midagi muud kui vähemus. Ometi põeb kirik pahatihti "enamuse kompleksi". Äkki peaksime hoopis nõustuma, et oleme ühiskonna äärealadel toimiv liikumine?
Marginaalsuses on oma võimalused – eriti suuri institutsioone umbusaldavas postmoderniseeruvas kultuuris. Kristliku koguduse suur võimalus on toimida rohujuure tasandil, olla osaline sisulistes muudatustes. Marginaalsus annab meile võimaluse ja õiguse eristuda üldisest foonist – meie Jumal pole jõu, võimu ega massikultuuri Jumal. Miks peaksime siis meie tahtma liikuda jõu, võimu ja massikultuuri laineharjal?
Uuringute järgi usaldavad Eesti inimesed Jumalat palju rohkem kui kogudust: kiriku kuvand Eesti ühiskonnas ei ole just kõige parem. Osalesin hiljuti ühel koolitusel. Seal kirjeldati rollimudelite abil inimesi, kes rühmas koostööd ei tee. Blokeerija, kiidukuke ja klouni kõrval oli ka roll „pastor". Pastorit kirjeldati järgmiselt: „Peab pikki monolooge, kus jutlustab isiklikke hoiakuid, tundeid ja mõtteid. Pealetükkiv, kasutab gruppi ära." Kuidas selline kuvand on tekkinud? Ja kuidas seda muuta? Me ju püüame väljendada Jumala armastust inimkonnale. Aga inimesed kuulevad-näevad sageli midagi hoopis muud. Tõlki on vaja!
Olen veendunud, et üks viis Jumala armastust kaasaja inimestele tõlkida ning ühtlasi koguduse ja kristlase kuvandit muuta, on isetult kaasa aidates ühiskonna positiivsetes arengutes – oma töökohal, linnaosas või külas, sõprade ja tuttavatega suheldes. Mida enam häid kristlastest professionaale on ühiskonnas nähtavatel kohtadel või lihtsalt „soolana" mõjumas oma ümbruskonnas, seda arusaadavamaks muutub Jumala armastuse keel.
Jeesuse misjonikäsk jüngritele, minna kõike maailma, võib tähendada erinevaid asju, aga kindlasti ei tähenda see ainult iga hinna eest inimeste hingede taevasse aitamist. Jumal lõi inimese tervikliku ja sotsiaalse olendina. Jumal on kogu loodu autor. Ja vaevalt, et ta unistus on väiksem kui selle kõige lunastus.
Paar aastakümmet kõlas raadios tihti laul Tihemetsa Tiinast. Laulus peitus hoolikama kuulaja jaoks eluline õpetus – mitte see, kes väga meeldida tahab, ei pruugi meeldida. Paljude seast valitakse välja hoopis see, kes teeb oma tööd suure pühendumise ja püüdlikkusega. Mul on ettepanek kõigile vaimuliku või misjonäri tööle suunduvatele inimestele: töötage neli-viis aastat mõnel nõudlikul ilmalikul ametikohal ja tehke seda hästi. Alles siis, kui olete seal toime tulnud, hakake pastoriks või misjonäriks.
On tähtis, et kristlased jätaksid jälje ühiskonna paremaks muutmise protsessi. Osalege niiöelda ilmalikel koolitustel ja õppige ka neilt inimestelt, kes kirikus ei käi. Aidake luua erialakogukondi nende inimeste vahel, kes rabavad tööd ja on tihti üksikud, kutsuge neid külla. Kuulake neid. Astuge vahel sisse oma linnaosa kohvikusse ja ajage inimestega juttu, osalege nende algatustes ümbruskonda paremaks muuta. Võtke osa sotsiaalprojektidest, mida pole algatanud kirik. Usaldusväärsus, ka Jumala sõnumi usaldusväärsus, tuleb ära teenida. Mul on väga hea meel, et mitmel pool seda juba tehaksegi.
Armastada tähendab pakkuda oma parimat. Kui keegi ainult räägib armastusest, aga tema teod seda ei kinnita, kaotab jutt varsti usutavuse. Oma usutavust on hea testida kahe lahutamistehtega: kõigepealt lahutage kõigest, mida teete, maha sõnad; ja siis lahutage allesjäänud tegudest maha need, mida teete oma koguduse heaks. See, mis jääb alles, näitab meie usutavuse mõõtu ühiskonnas. Jumal sai oma Poja kaudu nähtavaks ja kutsub meidki seda armastust nähtavaks tegema.
Inimesed meie ümber
Stephen Covey kirjutab lastekasvatust puudutavas raamatus, et see, mida räägime oma lastest, kui neid kohal pole, väljendab meie tegelikku suhtumist neisse. Sama pädeb ka koguduse kohta. Mida me omavahel olles räägime inimestest, kes kirikus ei käi?
On oht mõelda, et meie teame, mis neile hea on. Mittekristlased võivad saada meie missiooni objektideks – vahendiks meie eesmärgi teenistuses. Liiga kergesti pakume neile valmis lahendusi, kaasamata neid vastuste otsimise protsessi.
Meie kodus kasvab kaks teismelist poega. Puudutagu asi magamamineku aega, õhtusööki või televiisorist vaadatavat filmi – neile ei meeldi, kui ma nende eest otsustan. Pean olema valmis selgitama, miks lapsevanemana lahendan asja nii ja mitte teisiti. Miks peaks ülalt-alla otsustamine meeldima täiskasvanutele, kes pole meie pere liikmedki? Huvitav, et Jeesus küsis inimestelt tihti: "Mida sa tahad, et ma sulle teen?"
Roxburgh ja Boren kirjutavad: "Diskussiooni keskmes on tõsiasi, et tuleb loobuda soovist kontrollida nii kogudust kui seda konteksti, milles elame." Kui tahame Jumala armastuse sõnumit arusaadavalt ja usutavalt esitada, ei saa sõnumi levik olla olulisem kui hoolimine nende inimeste väärikusest, kellega tahetakse sõnumit jagada. Sõnumi edastamise viis ei tohi olla vastuolus selle sisuga: ei mingeid varjatud motiive. Armastus jätab alati teisele ruumi, kuulab ära, püüab arvestada.
Mul on tuttav, andekas koolitaja, kes ei astu tavaliselt kirikusse isegi mitte kontserti kuulama. Küsisin temalt, mis ta arvab kirikust Eesti ühiskonnas. Ta vastas lühidalt: "Kirik ei ole meie." Püüdsin talle rääkida, et ristiusk tuli Eestisse kõigepealt ju rahumeelselt, kõnelesin protestantismist ja kirjaoskuse levikust, sellest, et baptism oli eesti talurahva liikumine. Siis taipasin – ta ei ole seda kõike kogenud ja ratsionaalsetel argumentidel pole tema jaoks kaalu.
Võib-olla oleme igavikulist rõhutades ja silmas pidades unustanud, et Jumal on pannud meid elama siia nende inimeste keskele, keda me oma rahvaks nimetame? Kas oleme rõõmsad, et oleme korraga nii eestlased kui kristlased? Piret Ripsil on laul, mis kanti ette 2007. aastal laulupeol: "Ei tahagi minna, et paremat leida. Siia jään, kus mu isade maa."
Olen viimastel kuudel kogenud suurt ühtekuuluvust oma rahvaga, lauldes Olav Ehala juubelikontserdil koos kõigi osalejatega laulu „Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?" Olen osa saanud palvemeelsest vaikusest, mis valitses Arvo Pärdi komponeeritud selge evangeeliumiga jumalateenistusel. Kontserdiks ei saa seda kogemust justkui nimetadagi... Distantsilt ei saa armastust avaldada. Jumal tuli oma Pojas meile väga lähedale. Kas meie astume lähedale oma rahvale?
Kuidas tõlkida Jumala armastust?
Kuidas-küsimusele on raske vastata, sest kogudus asub alati ajalis-ruumilises kontekstis, millest vastus sõltub. Pole õige kopeerida ühte mudelit, isegi mitte algkoguduse oma. On modernistlik müüt, et leidub üks ja ainus koguduse loomuliku kasvu strateegia, mida kogu maailma kogudustes peaks järgima. Strateegiatest ja kasvunumbritest on tähtsam hoopis Jumala missioon, tema unistus. Seda tuleb otsida, püüda aimata. Kogudus on vahend ja tööriist selle teostamisel.
Kui mõtleme hea sõnumi kuulutamisele, tavatseme keskenduda sõnumile, mida tahame edasi anda. Me defineerime enda positsiooni. Aga kui kogudus defineerib kõigepealt enda, muudab ta vahendi eesmärgiks. Vahest tuleks mõelda teises järjekorras. Vahest tuleb kõigepealt küsida, milline on hea sõnum mitte koguduses, vaid selles kontekstis, kus me elame.
Vahest tuleb kõigepealt õppida tundma seda "keelt", mida sõnumi vastuvõtja kõneleb. Siis saame tõlkida Piiblile toetudes Jumala unistuse ja armastuse vastuvõtja keelde. Küllap on põhjust küsida, millist head sõnumit kuulutaks Jeesus, kui ta kõnniks täna meie tänavatel? Evangeeliumite tekstidest võib leida mõningaid vihjeid. Ei ole liiast küsida, kas Jumal on juba meie ümbruskonnas midagi elumuutvat tegemas? Milles saaksime siin kaasa aidata?
Usun, et meie kontekstis tähendab Jumala armastuse arusaadavaks muutmine, et vastame küsimusele "kas kuulutada või kuulatada?" põhjaliku, empaatilise ja õppimisvalmis kuulamisega. Siis võime hakata asju uuel viisil mõistma... ja arusaadavamas keeles kuulutama. Pealegi pole me üksi – Jeesuse eeskuju ja Püha Vaimu hääl tõlgib Jumala armastust ka meile endile, kui hoolega kuulame.
.
