Aprill 2019 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
„Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad“ (1Ms 11:1). Nii algab jutustus Paabeli torni ehitamisest ja sellele järgnenud keelte segamisest, mis katkestas inimkonna kõige auahnema projekti. Inimeste uhke plaan, jõuda hiiglaslikku torni ehitades taevasse, luhtus ja nad pillutati üle kogu maailma. Teoloogid on seda tõlgendanud nii karistuse kui õnnistusena.
Tundub, et vahepeal on protsess ümber pöördunud. Ligi 7000 keelest, mida hetkel maailmas kõneldakse, on ÜRO andmetel 40% hääbumas. Majanduses, teaduses ja IT-valdkonnas kulgeb kõik postbabüloonlikult ühe, s.o inglise keele suunas. Kardetakse, et koos keelte kadumisega toimub kultuuriline vaesustumine ja kahjustub mõtlemise mitmekesisus. Sest kõnelemine on mõtlemine. Iga kõnelemise tüüp loob erilise mõttehorisondi.
ÜRO on kuulutatud 2019. aasta indigeensete ehk põlisrahvaste keelte aastaks. Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Paljusalu toonitas keeleaasta avamisel, et „keel ei tähenda ainult keelevorme, vaid ka seda, milline tähendus on keelel kõneleja jaoks ja kultuuriline taust“.
Kuid vaadelgem teemat avaramalt. Nigeerias on rohkem kui 500 keelt, Botswanas, kus on üle 2 miljoni elaniku, 55 erinevat keelt. Eriti Aafrikas võib kohata väga väikestel aladel suurt hulka keeli. Kõlab kurvalt, et koos keelte väljasuremisega kaovad tagasipöördumatult ka neis väljenduvad kultuurid. Inimese keel, mis ületab oma võimalustelt lindude ja loomade signaalkeeli, võimaldades väga komplitseeritud väljendusviise, on tekkinud aju loomingulisest evolutsioonist. Usklike jaoks väljendub selles jumalik loomisjõud.
Ühest küljest soosivad erinevad keeled ka üksteise mittemõistmist, rivaalitsemist, vaenu ja sõdu. Suurriigid on läbi ajaloo püüdnud muuta oma keelt peamiseks, valitsevaks keeleks. Sellega kaasnev keeleline ühtlustumine on teisest küljest sünnitanud ka koostöö võimalusi, arengut ja edukust. Arvatakse, et just hispaania ja portugali keel on andnud Ladina-Ameerikale suure edumaa, võrreldes Aafrikaga. See maailmajagu ei ole argikeele tasandil ei anglo- ega frankofoonne, vaid kannatab endiselt kohalike keelegruppide ja suguharude vahelise lõhestatuse tagajärjel.
Kaotus ja võit on muutuva keelemaailma kaks külge. Kui kaunis oleks, kui Jumal ja jumalikkus saaksid võimalikult paljudes keeltes kiidetud. Just seda väljendab 2019. aasta üldlaulupeo üks võimsamaid kantaate „Igaviku tuules“, mis lõpeb Kristjan Jaak Petersoni sõnadega: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei võiks taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“
