Detsember 2019 
Timo Lige, Hiiumaa Kristliku Misjonikoguduse pastor
Allolevad mõtted on minu teatrikülastuse peegeldus. Kes peaks nii pikka teksti lugema? Ehk need, kes näinud „Talvevalgust“ või plaanivad seda vaatama minna. Ehk ka need, kes armastavad mõtiskleda usu, kahtluste ja inimeste hingeelu üle.
Aastake tagasi uurisin teatrite mängukavasid, et ühe festivali raames tuua Hiiumaale üks väärt teatritükk. Pilk jäi pikemalt pidama Theatrumi etendustel. Tol korral tutvusin lähemalt „Talvevalguse“ ja „Isaga“. Mõlemad väga sügavad etendused, kuid vaimse tervise kontekstis tundus sobivat paremini just „Isa“. Tookord jäi etendus Hiiumaale küll toomata, aga Theatrumist sai meie pere n-ö usaldusteater ja hiljuti sai ära vaadatud „Talvevalgus“. Pelgasin tükki veidi, kuna mulle ei kõla kuigi julgustavalt, kui luteri pastori lapsena üles kasvanud, kuid hiljem usust loobunud ja end pigem ateistina esitlenud mees (Ingmar Bergman) kirjutab loo „depressiivse väikelinna“ (tegelikult vist küla) usulistes kahtlustes vaevlevast pastorist. Aga loomulikult oli lugu palju enamat kui vaid mainitud kirikuõpetaja lugu. Külakiriku tunnetatavas kõleduses rulluvad pastoriga seotult lahti veel ühe õnnetu perekonna, südamliku ja teenimisalti kirikuabilise ja armunud kooliõpetaja lugu.
Etendus sobib kristlastele, kes ei karda esitada küsimusi oma jumalasuhte kohta ega kohtuda laval kirikuõpetajaga, kes kahtleb oma Jumalas.
„Talvevalgus“ on sobiv etendus kristlastele, kes ei karda esitada küsimusi oma jumalasuhte kohta ega kohtuda laval kirikuõpetajaga, kes kahtleb oma Jumalas. See on teos ka neile ateistidele, kes ei pelga olla peaaegu et vahetu osaline luterliku kiriku missa armulaua osaduses ja esitada eneses avatud küsimusi Jumala kohta, keda tema jaoks pole olemas. Omamoodi on see lugu ka otsijatele, keda „Talvevalguses“ leiame lava(kiriku)täie. Pean lisama, et iga vaatajat jääb tõenäoliselt pärast etendust saatma väike ebamugavustunne, sest küsimusi on oluliselt rohkem kui vastuseid.
Suur kiusatus on hakata lugu ümber jutustama oma vaatenurgast, aga püüan sellest hoiduda. Võimalus oleks ka kirjutada süvateoloogiline või psühholoogiline arutelu inimeste kahtlustest, uskumistest ja otsimistest. Püüan ka sellest hoiduda ja keskenduda sellele, kuidas põhjamaiselt jäine lugu mõnusas Theatrumi saalis vaatajateni toodi.
Tundub, et Theatrumi ideoloogia on jutustada väheste vahenditega suur lugu. Ja see näib nende etenduste puhul töötavat. Kuidas muuta teatrisaal kirikuks? Piisab altarit imiteerivast lauast, millel on Piibel, ja küünlajalgadest. Kuidas anda mõjuvam tähendus peategelase peatunud pilgule või mõttepausidele? Kuvada ekraanile detaile kirikuinterjöörist ja tegelase mõttepiltidest. Kuidas lisada kirikus rulluvale loole mõjuv helitaust? Kaasata professionaalne organist (Ene Salumäe), kes vanal valgel harmooniumil (millist sooviks iga vanavara armastav kodukujundaja oma elutoa nurka) toob kuulajateni dissonantsetest improvisatsioonidest ja helilaikudest Bachi ja tuntud kirikukoraale. Efekti lisas ka see, et sõltuvalt kontekstist võimendati osa harmooniumi helisid läbi kõlarite ja osa mitte. Esiletekkinud küsimuste kõrval jäi saalist lahkudes saatma mind just etendust lõpetanud rootsi vaimulik rahvaviis „Su laiad tiivad laota“.
Kui jätta kõrvale Jan Uuspõld pastor Tomas Ericssonina, jättis mulle kõige sügavama mulje kirikuteener Algot Frovik (Tiit Alte), kes ei mõjunud loos näitlejana, vaid selle päris ehtsa külakiriku sooja ja südamliku kirikuteenrina, kelle elu ongi teenida. Nii heas kui kurjas. Sümpaatseks võis ta minu jaoks muuta ka see, et tegelaskujuna oli Frovik minu hinnangul ainus, kelle jaoks usk ja Kristuse kannatus ning lunastus olid saanud isiklikult lähedaseks ja ilmutuslikuks. Vähemalt oli ta ainus, kes seda väljendas. Ühe väliselt musterpere isa Jonas Perssonit kehastav Helvin Kaljula oli samuti oma taotletud kohmetuses veidi ebamugavalt ja häirivalt ehe. Toimiva ja tubli pere fassaadi taga peidab end hulk üksikuid inimesi. Pereisa, oma depressiivses lootusetuses ja kaotatud elumõttega, pereema (Anneli Tuulik) oma suutmatuses meest tema hingepimeduses mõista ja aidata ning perepoeg (Rauno Jonas Küngas), kes ei suutnud kuidagi suhestuda ei vanemate usu ega kirikuga. Just poisis ilmneb Bergmani teose autobiograafilisus. Oli temagi kirikuõpetaja pojana istunud nendel pinkidel, oskamata ja tahtmata kõige sellega suhestuda. Ingmar loobus oma n-ö lapsepõlveusust 9-aastaselt.
Kõigil tegelastel olid oma vastamata igatsused. Maria Petersoni poolt mängitud koolipreili Marta traagikaks on vastamata armastus. Tema pühendumus pastorile ei leidnud mõistmist ja vastuarmastust. Valdavalt halltoonides liikuv lugu muutus värviliseks ja emotsionaalseks just pastor Tomase ja kooliõpetaja Marta kirglikus, teineteist mittemõistvas vestluses. Seal valas Tomas välja oma valu, leina, põlguse, vastamata ootused, hirmu... just õblukese ja õrna Marta peale.
Vahel võib juhtuda, et teatris saad osa Jumalast ja jumalateenistusel tehakse teatrit. 
Ma ei tea, miks, aga mulle meeldib aina enam Jan Uuspõld. Kui Bergmani filmi Tomas oli pigem flegmaatiline, aga siiski valdavalt sõbralik (vähemalt selline on mälupilt kunagi vaadatud filmist), siis Jani mängitud Tomas mõjus oma depressiivsuses ja iseenda ning Jumala otsimises ka kurjana. Minu jaoks veidi isegi liigselt. Kogudus eeldab, et pastor on täiuslik imeinimene, kellel on lahendused kõigile probleemidele ja vastused igale küsimusele. Kirikukaugete inimeste hulgas on küllalt neid, kellel on eelhoiak, et iga pastor on tõenäoliselt silmakirjalik pätt ja kaabakas. Tomas on aga nende kahe äärmuse vahele jääv, veidi saamatu, oma hirmudega ja oma kutsumises üldse mitte väga veendunud, külakiriku õpetaja. Tal on head soovid, kuid tahumata olemise ja lahendamata sisepingete varjus on hooliv ja empaatiline süda.
Kõik tegelaskujud ahvatlesid tegema psühhoanalüüsi, miks nad on sellised ja miks nad ütlevad või teevad seda või teist. Mõne tegelase puhul oli nende vaimset tervist lihtsam, teise puhul veidi keerulisem kaardistada. Näiteks kirikus kaasa teeninud, Tarmo Songi poolt kehastatud, noormehe rolli ja olemust ei suutnudki ma läbi hammustada. Ehk esindas ta uut ja progressiivset mõtteviisi, kus tulebki alati edasi lennata, kui kusagil elu manduma või stagneeruma kipub. Oli ju just tema, kes soovitas Martal sellest kolkast edasi liikuda. Samuti oli tema ainus, kes tõi esile pastori poolt idealiseeritud lahkunud abikaasa negatiivse mõju pastorile. Äkki oli just noormees ainus terve mõtlemisega inimene kogu seltskonnas? Või oli tegu pelgalt juurteta ja pinnapealse elukunstnikuga? Kuigi see pole alati kunsti eesmärk, tahaks „Talvevalguse“ puhul küsida autorilt, mida tema tahtis öelda.
Loomulikult jäi minu jaoks peamiselt kõlama pastor Tomase valu ja äng seoses vaikiva Jumalaga ning Froviku esile toodud paralleel Kristuse hüljatuse tundega ristil, kui ta hüüdis: „Isa, miks sa mu maha jätsid?“ Samas oli selgelt tunnetatav pastori valuline vajadus, et keegi teda kuulaks ja mõistaks.
Õhtu kõige kummastavam hetk oli aga hoopis etenduse järel, kui Jan Uuspõld naeratas ja lehvitas. Ma ei teagi, miks, aga see mõjus minu jaoks segadusttekitavalt. Uuspõld oli mänginud 1,5 tunniga ennast nii tugevalt pastor Tomaseks, kelle olemuses keegi ei oleks osanud etenduse kontekstis oodata väikseimatki helgust. Nii mõjus tema naeratus kuidagi sobimatult. Tõenäoliselt ongi näitlejatel endil lihtsam vahet teha rolli ja minapildi vahel. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, oleksin tahtnud, et Jan oleks jäänud Tomaseks ka rahva ette kummardama tulles. See näitlejatöö tundub ikka natuke skisofreeniline. Ma loodan, et ükski pastor selliselt kirikust ei lahku, vaid see, mida nähakse kantslis, on seesama süda ja inimene, kes on kodus oma perega või kes harrastab oma hobisid. Jani naeratus lõpetas ühtpidi etendusega kaasneva ängi, kuid teisalt lõhkus laval rullunud loo reaalsuse. Ma ei teagi, kas oleksin tahtnud võtta loo kaasa, aga just seal sai see otsekui läbi. Mitte viimase sõna kõlades.
Meenub veel kellegi ütlus, et vahel võib juhtuda, et teatris saad osa Jumalast ja jumalateenistusel tehakse teatrit. Annaks Jumal, et me võimalikult vähe lause teise poole reaalsusega kokku peaks puutuma.
Üks asi veel. Seda mõtet saigi mõtelda alles pärast Jan Uuspõllu rõõmsat naeratust. Nimelt meenutas Jan veidi Mister Beani ja Maria Peterson Beani sõbrannat. Aitäh Theatrumile, et annate ainest kaasamõtlemiseks, kahtlemiseks ja uskumiseks.
