Aprill 2020 
Jael Puusaag, KUSi tudeng, Keila baptistikogudus
„Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad“ (Apt 8:1).
Nüüd on kõigil soovijatel võimalik seda kuulda, kommenteerida, uskuda ja vastu võtta.
Oli 12. märts 2020. Neljapäev. Eemalt vaadates tavaline tööpäev. KUSi tudengid istusid loengutes, teised olid tööl ja koolis. Teadsime, et maailma uus pandeemia, koroonaviirus, oli oma kämblad ajanud ka Eesti territooriumile. Uudistest käis läbi, et Eesti Vabariigi valitsus arutas riikliku eriolukorra kehtestamist. Palvetasime oma juhtide eest ja mõned meist tühistasid lähenevaid välisreise. Muidu oli päev nagu päev ikka.
Reede õhtuks olime täiesti teistsuguses maailmas. Kõik koolid viidi koduõppele, kultuuriüritused tühistati, kõik avalikud kogunemised – sealhulgas jumalateenistused – keelati ära. Esimest korda Eesti ajaloos olid pühapäeva hommikul kõik jumalakojad tühjad. Kas see oli katastroof? Või motivaator kiriku rolli uuendamiseks ühiskonnas?
Ma julgen väita, et kogudus peabki minema oma seinte vahelt välja: sinna, kus inimesed on. Muuhulgas ka internetti.
Jeruusalemma kogudus oli juba mitme tuhande liikmega. Jumal tegutses nende hulgas. Neil oli omavahel hea olla. Võimekad juhid lahendasid praktilise abi jagamisest tekkinud pingeid hästi. Miks mitte sinna jäädagi? Jeesuse korraldus oli, et tema jüngrid pidid temast tunnistama igal pool (Mt 28:19–20; Apt 1:8). Kuidas neid Jeruusalemmast liikuma saada?
Ma EI ütle, et Jumal korraldas Jeruusalemma koguduse tagakiusu. Ma EI ütle sedagi, et Jumal saatis koroonaviiruse. Taolised asjad sünnivad, sest me elame patuga rikutud maailmas. Meie Looja on võimeline ettetulevaid torme kasutama, et oma koguduse seas teha midagi hoopis uut. Uuendatud kogudus kõnetab paremini maailma enda ümber. Soolatopsi on vaja raputada, et sool pääseks sealt välja oma ülesannet täitma.
Kriisiolukorras sai internetist paari päevaga vaimulike ressursside varaait. Erinevad kogudused jagasid üksteisega videoülekannete linke, pakkusid tasuta veebimaterjale lastele ja väikegruppidele ning kutsusid osalema kõigile avatud palvekoosolekutel. Eesti Rahvusringhääling avas oma kanali eetriaja, et erinevad kirikupead saaksid pühapäeviti televisioonis läbi viia lühikesi jumalateenistusi. Isegi mitmed väikesed maakogudused (näiteks Palade ja Käina) leidsid meetodid, kuidas oma teenistusi video abiga kodusolijateni tuua. Kristliku sõnumi võimalik kuulajaskond laienes ühe hetkega tervele Eestile!
Korraga oli võimalik sama päeva jooksul mitmel kogudusel „külas käia“, ise kodust lahkumata. Nädal peale eriolukorra väljakuulutamist osalesin mina reaalajas kahel jumalateenistusel. Hommikul „viibisin“ kodukoguduses Keilas ja õhtul elasin kaasa Sarajevo koguduse bosniakeelsele teenistusele. Pastorid ja muusikud teenivad kaamerate ees tühja saali – aga nende kuulajaskond on laiem kui iialgi varem. Enamus videosalvestusi on ka hiljem vaadatavad, seega saab neid materjale edaspidigi omavahel jagada.
Tagakius hajutas Jeruusalemma kristlased üle terve maa ja evangeelium levis koos nendega. Eriolukord Eestis tõi koguduste jumalateenistused internetti. Sellega väljus Jeesuse lepitussõnumi levik meie kontrolli alt. Nüüd on kõigil soovijatel võimalik seda kuulda, kommenteerida, uskuda ja vastu võtta – ka siis, kui nad reaalselt mitte kunagi meie koguduse maja uksest sisse ei astu. Sool pääses soolatopsist välja liha maitsestama. Nüüd tuleb olla tark, et seda „võimaluste akent“ õigesti kasutada.
Koos aitame üksteisel usus kasvada ja säilitada oma „soolasust“.
Mõned nüüd väidavad vastu, et kirikus polegi vaja käia. Usk on minu ja Jumala vaheline asi. Kuulan vaimulikke sõnumeid kodus, aga teistele sellest aru andma ei pea.
See pole tõsi. Jeesus ei surnud ainult selleks, et garanteerida mulle mugav elu ja tasuta pilet taevasse. Jeesuse risti moodustavad kaks telge. Vertikaalne võiks sümboliseerida patuse inimese lepitust püha Jumalaga. Horisontaalne latt tähendaks sel juhul patuste inimeste lepitamist omavahel. Jeesuse antud suurel armastuskäsul oli kaks poolt: „Armasta Jumalat… ja armasta ligimest kui iseennast“ (Mt 22:37–40). Jeesus õpetas oma järglastele pidevalt, et maailm tunneb tema jüngrid ära ligimesearmastuse ja ennastohverdava teenimise kaudu.
Tundub, et Jumalat on lihtsam armastada, sest tema ei vaidle vastu, ei solva ega ärrita meid oma harjumustega. Samas, kedagi armastades tahame teha seda, mida armastatu meilt ootab. Kui sa armastad oma vanemaid, milles see väljendub? Kuidas sulle meeldiks, kui su abikaasa väidaks, et „armastab“ sind, sest sa täidad tema tahtmisi? Jumal ootab meilt armastuse jagamist teiste inimestega. Kui ma väidan, et olen Jeesuse jünger ja armastan Jumalat, peab see välja paistma ka mu suhetes kaaslastega.
Koguduses kokkusaamisega täidame Jeesuse otsest käsku teisi armastada. Aga mitte ainult. Õpime üksteise kogemustest, palvetame kaaslaste eest, jagame rõõme ja muresid. Ühel pühapäeval vajab vanatädi kolmandast pingist minu kallistust, teisel korral saan mina jõudu tema positiivsest hoiakust. Armastus annab välja, aga saab vastu ka. Jagatud mure on poole väiksem, jagatud rõõm kahekordne. Koos aitame üksteisel usus kasvada ja säilitada oma „soolasust“. Üksik soolatera ei saavuta midagi. Mitmekesi koos suudavad nad täita ülesannet, milleks nad loodud on. 
Seega, praegu on meil eriliste võimaluste aeg. Saame jagada oma sõnumit paljudega, kes muidu seda kunagi ei kuuleks. Meil on vabadus tutvustada väljasolijatele oma kogudustes toimuvat. Saame ise proovida virtuaalosadust füüsiliselt kaugemal olevate õdede-vendadega. Palvetame, et oskaksime kõiki olemasolevaid võimalusi targasti kasutada. Mina isiklikult jään ootama aega, kui saan uuesti füüsiliselt oma usukaaslasi kallistada, ühiselt koos olles Jumalat kiita ja üksteise toel Jeesusele lähemale kasvada. Praegu aga armastame kaaslasi sellega, et hoiame valitsuse eeskirjadest kinni ja lehvitame interneti vahendusel.
