Aprill 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus
Üks asi on saada teada, et hea sõber on muutunud dementseks, kuid teine asi on teda külastada ja kogeda, et ta ei tunnegi mind enam. See on valuline ja irriteeriv kogemus. Veelgi halvem on, kui selleks inimeseks on oma isa või ema. Kuid enamasti ei ole dementsed inimesed oma unustamisest teadlikud. Nad on unustanud nii-öelda ka selle, et nad on unustanud, ja see unustamise unustamine hoiab neid meeleheite eest. Tõsi on aga see, et dementseid inimesi on meie ühiskonnas üha rohkem ja rohkem.
Unustatud Jumal unustajat ei unusta.
Peale meditsiiniliselt diagnoositava dementsuse on ka teistsuguseid dementsuse vorme, mis levivad veelgi kiiremini. Üheks selliseks on religioosne dementsus. Jumal on suures osas ühiskonnast „unustatud“. Tema, kes oli aastasadu Euroopa kultuuri kese, kujutava kunsti, kirjanduse ja muusika keskne teema, kellele pühendatud pühad aasta käiku korrastasid, kellele pühendatud pühakojad ilmestasid linnapilti ja keda meenutasid argipäevatavad, on korraga unustatud. Tema, kes oli nii tuttav ja kõigile iseendastmõistetavalt teada, ei mängi inimeste elus enam mingit rolli. Ta on enamuse kaasaegsete kollektiivsest teadvusest kadunud. Ta on maetud paremal juhul muuseumi sügavustesse ja kontsertsaalidesse, kus mängitakse vana muusikat. Erinevalt meditsiinilisest dementsusest ei tunne religioosne dementsus seni mingit unustamise armu, kui ka Jumala unustamine kui selline on ununenud. Lõpuks unustamist kui sellist enam ei märgata, rääkimata kahetsusest. Jumal on lihtsalt kadunud.
Tõsine diagnoos –, kuid samas ka puudulik diagnoos! Rohkem või vähem oleme inimestena alati religioosselt dementsed olnud. Jumala unustamine on vaid teine väljendus patu kohta. Patt ongi mõistetav Jumalast lahutatuse või temast 
kaugelolekuna. Praegune olukord näitab meile varjatud haigust, mida aastasadu on kaetud „kristliku kultuuri“ tekiga. Kuid see diagnoos on puudulik ka seetõttu, et siin ei kirjeldata, kuidas unustatu ise sellesse suhtub. Meditsiinilise dementsuse puhul on otsustava tähtsusega asjaolu, et haiget ümbritsevad inimesed, kes talle ta haigusest hoolimata ustavaks on jäänud. Religioosse dementsuse juures on otsustav, et unustatud Jumal unustajat ei unusta.
Emmause tee loole võiks sellisest vaatepunktist lähtuvalt läheneda uutmoodi: mõlemad jüngrid, kes olid Jeesusega lähedalt seotud, ei tunne teda enam ära. Nad on unustanud, kes kõnnib koos nendega. Ta on nende jaoks tundmatu. Nad on Jeesuse suhtes dementsed. Nii jõutakse humoorikate hetkedeni, mis on üsna sarnased vestlustest dementsete inimestega. Näiteks on nad hämmeldunud, et tundmatu ainsana ei tea, mis Jeruusalemmas on juhtunud. Nad räägivad sellest oma kaaslasele, kes tegelikult ainsana tõeliselt teab, mis juhtus. Nad räägivad temast, märkamata, et see, kes kuulab, ongi too, kellest nad räägivad. Me võime kujutleda, kuidas Jeesus heatahtlikult ja kannatlikult muigas nende jutu peale. Just nii suhtume meiegi dementsetesse.
Täielik diagnoos kõlab: meie unustame Jumala, aga tema ei unusta meid. Ta kõnnib nendega, kes eemalduvad Jeruusalemmast, kirikust ja Jumalast. Ta püüab meid ravida: ta selgitab sõna, ta murrab leiba ja siis nad „ärkavad“, mitte tänu ravija ratsionaalsusele, vaid viisile, kuidas ta seda kõike teeb. Alles leivamurdmise juures mõistavad nad seda, millest äsja räägiti, ja ärkavad Jumala unustusest.
Kui see väike hulk, kes täna pole veel Jumalat unustanud, küsib, kuidas nad võiksid oma kaasaegseid aidata Jumalat taas leida, võiksime Emmause tee sündmusest õppida: kuidas kannatlikult kuulata, targalt olukorda selgitada ja väsimatult leiba murda.
„Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte“ (Js 49:15). Tänu Jumalale, et Jumal ei ole dementne.
