7-8/2009 Ilse Katvel, raamatust "Rännutee rõõmud"
Ilse Katvel (1906-1987) oli pikka aega Saaremaal elanud jutlustaja. Ta elas noorpõlves Ida-Virumaal Vokal, Toila ja Oru lähedal. Sai usulist äratust Narva evangeeliumi kristlaste tegevuse tulemusel. Õnnistati Narva evangeeliumi kristlaste koguduse liikmeks 1934. aastal Aleksander Sildose ja Karl Leopold Marley poolt. 1937. aastal kinnitas kogudus, et Ilse Katvel on nende läkitatud ja volitatud evangelist. Sõja ajal tuli kodukandist lahkuda.
Ilse Katvel oli Valjala EKB koguduse diakon, tuntud ja oodatud külalisjutlustaja evangeeliumi- ja palvenädalatel. Tema pildirikkad ja läbitunnetatud jutlused jäid hästi meelde ning julgustasid inimesi Jumalat usaldama. Igatsus Jumalale kuuletuda, sügav palveelu, teeniv eluviis ning iseloomus avalduv tänulikkus iseloomustasid Katvelit. Elu lõpu veetis Tallinnas.
Ilse Katvel oli avatud imede märkamisele. Ta nägi Jumala abi ja sekkumist seal, kus teised inimesed seda ei oleks märganud. Ta oli veendunud, et inimene peab nii elavast kui eluta loodusest õppima sõnakuulmist Loojale. Järgnev lugu illustreerib seda hoiakut:
Kord kaotas Katvel kellegi kodu hoides aida võtme ära. Pärast aidas käimist asetas ta võtme aida ukse juurde kivi äärde, kuid ilmselt rott viis tähtsa eseme ära, sest sellel oli riideriba küljes – küllap lõhnas toidu järele.
Aida põranda ja maapinna vahel oli mõnekümne sentimeetrine vahe. Aja jooksul oli sinna visatud igasugust kola. Lootuses võtit leida, roobitses Katvel hoone aluse mitu korda läbi, kompas käega ja valgustas taskulambiga. Kordas seda tegevust järgmisel hommikul uuesti. Kuid tulutult. Süda oli murelik. Perenaine tuleb varsti koju, aga koduhoidja on aida võtme kaotanud!
Katvel istus kivile ja tuletas meelde Piiblis leiduvaid tõotusi: „Hüüa mind appi ahastuse päeval, siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!" (Ps 50:15). „Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse" (Mt 7:8).
Katvel kirjutab masinkirjalises mälestusköites: „Kallis pühapäevane päev oli ennelõunas ja ma istusin aidaukse ees päikese käes, oodates rotti tulevat võtme mürakas lohinal järel. Sest teist lahendust ju ei olnud. Ma nii vaikselt ja pingeliselt usus ootasin, et Jumal mind sel teel ahastusest välja kisub." Ta ei mäletanudki enam, kui kaua ta niiviisi istus. Tõustes läks ta veel kord võtit otsima. Käega uuesti aida alust kobades, leidis ta võtme vaid paar meetrit eemal kohast, kus ta istus ja kust võti eelmisel päeval oli kadunud.
Mõistatuslikuks tegi asja see, et võtme leiukoht oli korduvalt juba läbi kombatud, valgustatud ja roobitsetud. Nüüd oli võti sealsamas! „Kui rõõmus ma olin, jälle vaba südamega, vaeva alt päästetud. Ma tänasin ja austasin Jumalat. Võtit vaatasin ainiti... nii raske oli uskuda, et see mu peos oli... nutsin ja naersin korraga, nagu viimati lapsepõlves."
Kuid elusündmustes nägi Katvel suuremat tähendust; võtme-lugu oli talle meeldetuletus, „kuivõrd tähtsad on vaimulikud võitlused igaveste väärtuste pärast", kui tähtis on püsivus palvetes ja Jumala usaldamine.
