Detsember 2021 
Joosep Tammo, emeriitpastor Pärnust
Tänavu tähistati F. M. Dostojevski 200. sünniaastapäeva. Tõelise prohvetina nägi ta ette suurinkvisiitorite tulekut ja võimu triumfi õigluse üle. Oma nägemuste foonil otsis ta siiski päästvat sõnumit. Dostojevski sündis Moskvas. Vanemate soovil sai ta inseneri hariduse, kuid pidas seda ametit lühikest aega. Teda huvitasid inimesed. 17-aastaselt kirjutas ta oma vennale Mihhailile: Inimene on saladus… Ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.
1848. aastal ühines ta ametnikest, ohvitseridest ja üliõpilastest koosneva riigi- ja kirikukriitilise ringiga. Kuid nende seas oli reetur. Terve grupp mõisteti surma. Kohtuotsus tuli koheselt täita. Nad rivistati üles ja sõdurid panid püssid palge, kuid viimasel hetkel tuli tsaarilt armuandmise käsk.
„Igaüks meist on kõigi ja kõige eest vastutav; inimesed ei tea seda, aga kui nad teaksid, oleks juba homme siin paradiis.“
Dostojevski kirjutab vahetult pärast seda: Seisin täna kolmveerand tundi surmaga silmitsi, elasin läbi elu viimase silmapilgu, aga hakkan nüüd veel kord elama… Elu on kingitus, elu on õnn, iga minut võib tähendada igavest õnne.
Neli vangiaastat möödusid Siberis, järgnes ajateenistus Semipalatinskis. 1859. aastal lubati tal Venemaa lääneossa tagasi pöörduda.
Dostojevski õppis lugema nelja-aastaselt ‒ vanaema kõrval Piibli tekste veerides. Teel Siberisse kingiti talle Uus Testament, ainus sunnitöölisele lubatud raamat. See leiti 1983. aastal Moskva muuseumist. 200 allakriipsutatud kirjakohta ja hulk märkmeid leheservadel näitavad, et teda huvitasid kolm teemat: kuidas jõuda kahtlusest usuni, ülestõusmine ja Kristuse isik.
Dostojevski loomingus on Piibli teemadel keskne roll. Romaanis „Kurjad vaimud“ kasutab ta motona tsitaati sigadest, kes heidavad end järve (Lk 8:3–36). „Vennad Karamazovid“ motoks on: Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja (Jh 12:24). See salm seisab ka Dostojevski hauasambal.
Romaanis „Kuritöö ja karistus“ räägib Raskolnikov uurija Porfirile uuest Jeruusalemmast kui inimkonna eesmärgist. Porfiri küsib üllatunult: „Te usute ikka veel Uude Jeruusalemma?“ – „Usun,“ vastab Raskolnikov kindlalt. „Kas te usute ka Jumalasse?“ – „Usun,“ kordab Raskolnikov. „Kas te usute Laatsaruse ülestõusmisse?“ – „Usun.“ „Kas te usute sellesse sõna-sõnalt?“ – „Usun.“ Iga vastusega üllatus kasvab. Üldist usku leiab ikka, aga uskuda Laatsaruse ülestõusmist tähendab usku konkreetsesse ajaloolisse sündmusesse ja Jeesuse meelevalda.
Vahetult pärast seda vestlust näeb Raskolnikov Sonja juures Uut Testamenti ja palub tal Laatsaruse ülesäratamise lugu ette lugeda. Tekib vaikus, sest lugu kirjeldab ta enda olukorda. Ta on surnud, kuid tahaks üles tõusta ‒ tahaks elada. Eriti puudutavad teda Jeesuse sõnad: Mina olen ülestõusmine ja elu (Jh 11:25). Sealt algab Raskolnikovi muutus ja tervenemine.
Kirjanik leidis, et läänelik mõtlemine on liialt individualistlik. Õigeusus püütakse ühist näha. Kuid ühtsus tähendab ka seda, et „igaüks meist on vastutav kõigi eest“. Iga mõte, iga sõna, iga tegu omab mõju tervele kogukonnale.
Selle illustreerimiseks toob ta kaks näidet. Keegi vihastab väikse lapse peale, see jätab jälje kaitsetu lapse südamesse. Külvatud kuri seeme võib mingil hetkel tärgata.
Sa pead tunnistama oma süüd, kui oleksid võinud olla valguseks, aga ei olnud. Kui oleksid ka teisele teed valgustanud, poleks teine võib-olla sinu valguses kuritööd sooritanud.
Dostojevski tütar Ljubov kirjeldab oma isa viimaseid tunde: Ta lasi kutsuda preestri, pihtis ja sai osa pühast õhtusöömaajast. Kui vaimulik oli ära läinud, lasi ta meil tulla oma tuppa, võttis meie väiksed käed oma kätesse ning palus mu emal veel kord Piibel avada ja lugeda lugu kadunud pojast. „Mu lapsed, ärge unustage kunagi, mida te just kuulsite,“ ütles ta nõrga häälega, „usaldage Jumalat ja ärge kunagi kahelge tema andestuses. Ma armastan teid väga, aga minu armastus pole midagi Jumala lõputu armastuse kõrval kõigi inimeste vastu.
Dostojevski loomingu mõtte võib kokku võtta: kahetsuseta, pöördumiseta ja andestuseta ei saa inimene oma sisemisest lõhestatusest terveneda.
