10/2009 Ramona Cramer Tucker „Today's Christian Woman", tõlkinud Krista Esta
Tunnistan üles. Olen suhtleja. Ruumi sisenedes on tavaline, et mina tervitan esimesena – isegi inimesi, keda ma ei tunne. Enamikel juhtudel on minu suhtlemisaldis loomus positiivne joon – see aitab mul kiiresti sõpru leida ja teistel end kaasatuna tunda. Kuid vahel toob minu loomulik olek – rääkimine – kaasa selle, et ma unustan mõelda, enne kui oma suu lahti teen.
Paljudele on tuttav vanasõna „Lobisev suu uputab laevu." Kui jagan oma mõtteid ja tundeid liiga vabalt, ei tee see teistele kahju, vaid ehk mõni inimene saab minu kohta liiga ruttu ja liiga palju teada. Aga minu lobisemine tekitab probleeme, kui jagan sama vabalt infot kaasinimeste kohta. Mul ei ole otsest eesmärki sõprade usaldust murda, kuid kuidagi juhtub ikka, et mu lobisemine saab käigu sisse enne kui aju.
Kõik need „väikesed saladused", mida olen aastate jooksul jaganud, nagu „Triin on mures oma tütre Sue pärast, kuna Sue magab oma poisiga" või „Palvetage Katie eest, sest ta saab viljatusravi," tundusid mulle lihtsalt huvitavad jututeemad kuni ühe päevani kolm aastat tagasi. Siis järsku jõudis minu rääkimishimu tegelik olemus mulle kohale.
See juhtus, kui olin külas oma sõbral Annil ja jõime dieetkokat. Lobisesime üha suurenevast lahutuste arvust ja Ann, kelle abikaasa oli ta mõned aastad tagasi maha jätnud, märkis: „Mul on nendest naistest tõeliselt kahju. Tean, mida tähendab tunda üksindust ja hirmu tuleviku ees."
Siis mõtlesin, et palun Annil palvetada meie ühise sõbra Marise eest, kes oli mulle rääkinud oma abieluprobleemidest. Nii ma siis lobisesingi Marise probleemidest. Minu meelehärmiks polnud Annil aimugi, et Marise abielu oli sellises kriisis ja ta oli häiritud, et Maris polnud talle seda rääkinud.
Peale vestlust tundsin end millegipärast väga halvasti, kuid ignoreerisin seda tunnet. Päevade möödudes aga ei suutnud ma süütundest ja häbist võitu saada. Teadmine, et olin jaganud teistega infot, milleks mul ei olnud õigust, oli haigettegev. Ma ei olnud pelgalt rikkunud oma kannatava sõbra usaldust, vaid olin ka Anni pannud ebameeldivasse olukorda.
Neelasin lõpuks oma uhkuse alla ja helistasin Annile, et vabandada. Siis tõmbasin kopsud õhku täis ja helistasin Marisele, ütlesin, et ma pean temaga rääkima ja küsisin luba talle külla minna. Maris oli sellega nõus ja pool tundi hiljem olin tema pool, kaasas karp šokolaadikooke. Juba enne, kui saime maha istuda, purskasin välja: „Maris, ma keerasin jama kokku. Mäletad, kuu aega tagasi sa rääkisid mulle, et sinul ja Markil on abielus probleemid? Noh, eelmisel nädalal sain Anniga kokku ja ma rääkisin talle ka sellest. Tahtsin küll vaid üldiselt rääkida, kuid kogemata lobisesin sinu nime välja."
Marise suu vajus lahti. Ta huuled hakkasid värisema ja silmadesse tulid pisarad.
Jätkasin: „Nüüd on käes see kord, kus ma ei oska midagi öelda. Tahan, et saaksin oma sõnad tagasi võtta, aga ma ei saa. Kas sa suudad mulle andestada?"
Maris ohkas. „Oleksin tahtnud, et sa poleks midagi öelnud," vastas ta aeglaselt. „Teadmine, et sellest teavad ka teised peale ja minu ja Margi, teeb selle minu jaoks ainult raskemaks. Aga sul on õigus. Sa ei saa oma sõnu tagasi võtta. Ma helistan Annile, et ta teaks, et sa oled minuga rääkinud... ja palun temal sõna pidada."
Ai! Mul hakkas sees keerama. Kuigi olime Marisega olnud sõbrad viis aastat, teadsin, et läheb hulk aega, enne kui ta mind taas usaldama hakkab. „Maris," ütlesin ja kallistasin teda, „Palun südamest vabandust. Luban, et edaspidi ma ei räägi sinu ega kellegi teise asju edasi."
„Ära luba seda, mida sa pidada ei suuda," vastas Maris vaikselt ja vaatas mulle otse silma. Tema sõnad olid kibe tõde. Vaevalt olin autosse jõudnud, kui purskasin nutma. Mõtlesin piiblisalmile: „Tarkade keel teeb tundmise heaks, aga alpide suu laseb voolata rumalust." (Õp 15:2) Teadsin, kumba poolt mina esindan.
Keelt peab talitsema
Piibel kutsub keelt „kärsituks pahategijaks, mis on tulvil surmavat mürki." (Jk 3:8) Üks karmimaid käske, mida Jumal annab, käsib hoolega jälgida, mida me ütleme. „Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa! Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust." (Jk 3:5,6) See tähendab, et kui sa klatšid – räägid halvasti ja ebasobivalt kellestki teisest – siis lubad sa ühel väikesel osal oma ihust – keelel – ennast kontrollida ja sinu sõnad võivad rikkuda teiste elu.
Seega pole midagi imestada, et Jumal, kes on meie Looja ja teab, mis on meie jaoks parim, on väga konkreetne selles osas, mis puudutab tagarääkimist. Ta teab, kui kergesti võib lobisev suu rikkuda kellegi reputatsiooni, tekitada suhetesse usaldamatust, julgustada rääkijat oma juttu suurema dramaatilisuse huvides valedega ilustama ning viia teda sügavamale pattu, kui tal on kiusatus valetada vastuseks küsimusele: „Kas sa tõesti rääkisid seda minu kohta?"
Peale minu kogemust Anni ja Marisega teadsin, et pean Jumalale oma eksimuse üles tunnistama ja temalt andestust paluma. Lisaks pidin paluma talt abi suure ülesande täitmiseks: et ma oleks võimeline hoidma oma suu vajalikul hetkel kinni. Palvetasin, et minu „jagamine" ei rikuks minu sõprust Anni ja Marisega.
Õnneks seda ei juhtunud. Kuid nad olid edaspidi ettevaatlikumad, kui nad minuga oma mõtteid ja muresid jagasid, mis omakorda muutis hoolikamaks minu suhtumise juttude edasirääkimisse. Kui mul nüüd keel sügeleb, küsin endalt enne suu avamist kaks võtmeküsimust.
Kas selle loo edasirääkimine on „heakskiidetud"?
Tõsi on see, et mulle lihtsalt meeldib teistest rääkida. Mulle meeldib olla see, „kes kõike teab". Kuna ma olen loomult selline, siis on lihtne langeda tagarääkimise lõksu, kuigi oma meelest ei tee ma midagi halba, vaid lihtsalt „palun selle ja selle eest palvetada..."
Kuigi minu selline rääkimissoov on niiöelda õilsa eesmärgiga, ei tähenda see veel, et see oleks õige. Näiteks lõpetas üks minu sõbrannasid nelja aasta pikkuse suhte oma poiss-sõbraga. Tahtes teda aidata, helistasin ühele teisele sõbrannale, kellel oli samasugune kogemus ja palusin tal hingevalus oleva sõbrannaga ühendust võtta. Kuigi mul olid head kavatsused, oleksin pidanud esmalt sõbranna käest selleks luba küsima.
Nüüd järgin lihtsat reeglit: kui inimene ei ole mulle otse ütelnud, et „sa võid seda edasi rääkida" või „kas sa saaksid paluda oma sõpru selle eest palvetada," siis ma seda infot edasi ei räägi. See pole minu asi.
Kui aga info edasi rääkimine on „heakskiidetud" võivad juhtuda imelised asjad. Näiteks ütles minu sõbranna Carolyn, kes oli aastaid viljatusega võidelnud, et ta ootab last ja ma olin seda kuuldes üliõnnelik. Ta palus mul häid uudiseid levitada, mida ma ka heameelega tegin! Ta sai palju julgustust ja häid soove meie sõpradelt.
Umbes aasta tagasi, kui kohtusin traditsioonilisel kord-aastas-lõunal oma teises linnas elavate sõprade Julianne ja Jane'iga, märkasin, et Julianne on kõvasti alla võtnud. Julianne pakatas uhkusest, kui ütlesin talle, et ta näeb suurepärane välja. „Olen kaotanud 25 kilo ja suutnud oma kaalu säilitada! See on uskumatult hea tunne! See on minu jaoks tõeline saavutus!" Kirjutasin talle hiljem ja märkisin veelkord, et olen tema üle tõeliselt uhke ning palusin luba anda tema kontaktid kahele sõbrale, kes samuti olid oma kehakaaluga hädas. Nüüd suhtlevad need kolm omavahel e-posti teel ja aitavad üksteistel kaaluprobleemiga toime tulla.
Kas ma tahan, et ka minust niimoodi räägitakse?
Kui ma istuksin teistega samas ruumis, kas ma siis tahaksin, et kõik räägiks sellest, mida ma olin neile usaldanud? Või oleks mul hoopis tunne, et seisan pesuväel kõigi ees väljanäitusel?
Minu sõbranna Michelle'iga juhtus vastik lugu. Olles tööpäeval restoranis lõunal, läks ta enne tööle naasmist kolleeg Sharoniga tualettruumi, et veidi oma välimust korrastada. Samal ajal kui nad oma juukseid kammisid ja huulevärvi värskendasid, rääkisid nad ka ühisest kolleegist Bethist, kellel polnud aimugi, milliseid probleeme ta kogu kollektiivile tekitab. Samal hetkel, kui Michelle kavatses oma looga peenemate detailideni jõuda, läks ühe kabiini uks lahti ja välja astus vihast punetava näoga Beth.
Üheainsa hetkega oli väike „pingeleevenduse" sessioon muutnud kohutavaks jamaks. Michelle ja Beth põrnitsesid üksteist, teadmata, mida edasi teha. Michelle teadis, et ei saa oma sõnu tagasi võtta. Kui nende silmad kohtusid, tormas Beth uksest välja. Michelle oli kindel, et tal olid pisarad silmas.
Peale lõunat Beth enam tööle tagasi ei läinud ning järgmisel päeval kuulis Michelle kolleegidelt, et Beth oli esitanud lahkumisavalduse. Kui teised avalikult selle näiliselt hea uudise peale rõõmustasid, siis Michelle tundis end väga räbalasti. Ta soovis, et oleks Bethist rääkimise asemel rääkinud Bethi endaga.
Kuigi see lugu juhtus viis aastat tagasi, ei ole Michelle seda unustanud. Ta püüdis Bethiga mitmel korral ühendust saada, kirjutas talle isegi vabanduskirja, kuid Beth ei vastanud kunagi. Michelle sai valusa õppetunni, mis puudutas liigset suupruukimist. Kõige halvem oli veel see, et Michelle on kristlane, kuid Beth tema teadmist mööda ei olnud.
Nagu ütleb kuldne reegel Piiblist: „Kõike seda, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!" (Mt 7:12) Mida külvad, seda lõikad. Võid kindel olla, et kui oled lobasuu, siis tulevad sinu sõnad sulle lõpuks tagasi.
