12/2009 Janek Mäggi, ajakirjanik
„Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud" (Rm 13:8).
Teekäija toimetaja Ermo Jürma kirjutas mulle nii: „Kaugel sa oled oma artikli kirjutamisega Teekäija Jõuluajakirja? Kavas on praegu pealkirjaks "Miks on vahel nii raske lasta end armastada?", see võib muidugi varieeruda." Ma ei ole kaugel. Alustan. Ja mis siin ikka varieeruda – kui selline mõte toimetajal tekkis, siis tuleb sellest lähtuda. Lähme teele.
Esmalt – kas me peaksime üldse laskma end armastada – eriti kui me ei taha, et keegi meid armastab? Selline õigus meil on. Armastusest võib keelduda. Vahel me lihtsalt ei taha. Ja kõik. Ja see ei tundu raske mitte sellepärast, et armajastaja on ebameeldiv või vastumeelne, vaid seepärast, mis on meie sees. Meie halvad isikuomadused, mis sunnivad meid tegema asju, mida me hiljem häbeneme. Vahel kohutavalt häbeneme.
Aadam ja Eeva ei lasknud Jumalal end armastada – nad tegid, mis oli Jumala armastuse vastu ja pidid Eedeni aiast lahkuma. Juba esimesed inimesed alustasid inimkonna senikestvat võitlust Jumala armastuse vastu. Võitlust, millest me minu meelest pole kasu saanud. Ainult kahju. Kuid tegelikult – nad ju armastasid Jumalat, aga nad ei lasknud Jumalal armastada ennast.
Inimene saab ise valida – kas lasta enda armastada või mitte, kas armastada või mitte. Armastada on lihtsam kui olla armastatud.
Armastamine on isekam tegu – hoolimata sellest, kas teine pool tunneb sama või mitte, ei saa keegi meilt meie tunnet võtta. Kuid olla armastatud – eriti kui see, kes meid armastab, ei pruugi olla see, keda meie armastame – on kuninglik-jumalik oskus. Suuremeelsus. Suursugusus.
Staaritsemine väljendab lugupidamatust
„Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole" (Mk 12:31).
Kuidas nii? Vaatame maailmas ringi. Nii palju on staare, keda rahvas armastab, kellel on pöörased fännid, kuid kes ise ei pea oma fännidest üldse lugu. Ülbus ja üleolevus saadavad neist paljusid. Olgu põhjused selleks missugused tahes.
„Staaritsemine" tähendab meie jaoks seda, et meid rabab, kui hoolimatult keegi suhtub inimestesse, kes temast hoolivad. Vahel me staaritseme Jumalaga ka. Nagu Aadam ja Eeva. Tunneme ennast liiga kindlalt selle suhtes, kes meid armastab. Kuid alati ei tähenda see, et kui keegi meid armastab praegu, et ta saab seda teha ka tulevikus – kui me teeme, mis meile pähe tuleb. Jumal ei saanud. Aadam ja Eeva pidid Eedeni ajast lahkuma.
Me ei taha võtta vastu armastust, mida meile pakutakse. Me tahame midagi erilisemat ja enneolematumat. (Süüa vilja, mille söömise tagajärgi me teame, aga me ei usu.) Ja vahel, kui me seda otsime, me jäämegi otsima. Kui meenutada Jeesuse tähendamissõna: „Millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis?" (Mt 25:44).
Samapalju kui me vajame, et saaksime armastada, vajame seda, et me saaksime armastatud olla. Et keegi pühendub just meile. Peab just meid kõige kallimaks. Kõige armasmaks. Unikaalseks. Jumal peab. Meie Jumalat alati mitte.
Selles, kui meid armastatakse, on palju väärtusi. Palju väikeseid imesid. Seda tasub hinnata. Mitte ainult sellepärast, et see austab armastajat. Mitte ainult sellepärast, et meil on sellest emotsionaalne ja vahel ka materiaalne kasu. Vaid ka sellepärast, et endast hoolida laskmine õpetab meid hoolima ka teistest. Kui sa tead, kui head on vanaema pühapäevahommikused pannkoogid, tahad neid pannkooke teha ka oma lastelastele.
Jeesus hoolib ka hoolimatutest
„Ja kirjatundja ütles talle: "Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema; ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid." Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: "Sa ei ole kaugel Jumala riigist." Ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda" (Mk 12:32-34).
Piibel õpetab meid armastama ligimest nagu iseennast. Kui me armastame ennast, siis teame, kuidas armastada teisi. Kuid ta õpetab ka seda, kuidas olla armastatud. Kuidas austada inimesi, kes meist hoolivad. Ja armastuse all mõtlen ma jumalikku agape armastust, seda kõige suuremat ja tähtsamat tunnet, millel maailm püsib.
Jõulude aeg on eriline aeg kõigi inimeste jaoks. Teha kingitusi. Olla koos. Saada taaskord kokku üle pika aja. Valmistada üksteisele rõõmu. Kuid eriti eriline on ta kristlaste jaoks. See on sünnipäev. Inimese ja Jumala Jeesuse Kristuse sünnipäev. Meie Päästja sünnipäev.
Jeesus on meile kõige suuremaks eeskujuks ka selles, kuidas olla armastatud. Kuidas käituda sellega, kes meid üle kõige armastab. Jumal Isa armastas oma Poega üle kõige. Jeesus vastas armastusega, mis on armastatud olemise oskuse suurim väljendus. Ta tegi armastuse tegusid: võitis kiusatused (see on suurem tegu, kui kahetseda ja saada andeks) ja palus, et Isa, sinu tahe sündigu. See oli ristisurm – meie pärast.
Jeesus hoolib ka neist, kes temast ei hooli. Tema armastus ei saa otsa, isegi siis, kui me ta hülgame. Kui me ta salgame kolm korda, nagu seda tegi Peetrus. Ta andestab. Andestab. Andestab. Kui me seda tahame. Kui me andeks palume. Andeks palumise võime on üks komponent oskusest olla armastatud.
Tegelikult ei ole raske ei armastada ega olla armastatud. On vaja vaid tahet. Kristlase privileeg ongi see, et tahet võib selle puudumisel paluda Jumalalt. Ei tohi lihtsalt korjata endasse kibestumisi ja pettumusi. Ja kui neid on, tuleb neist üle saada. Jumala abiga. Ning armastada. Ja olla armastatud. Lubada ennest armastada.
