12/2008 Tõnu Lehtsaar, TÜ professor
Meie postmodernse elustiili kirjeldamiseks on kasutatud erinevaid seletusi ja metafoore. Üks nendest ütleb, et elame klikkiva elulaadi ajastul. See tähendab, et liigume läbi erineva informatsiooni, sündmuste, kogemuste ja suhete nendesse süvenemata. See, millega tegeleme ja need, kellega suhtleme jäävad meile tegelikult kaugeteks. Me ei panusta ega ava ennast, aga me ei kuula ega mõista ka teisi. Me loeme lehte, vaatame televiisorit ja räägime lapsega ühekorraga. Tulemuseks on paradoks – info- ja suhteküllane üksildus. Mingist hetkest võib sellest saada ka üksildus iseendas, kuna jääme ka enesele üha võõramaks. Ennast kaotanu on kõigile raskesti leitav.
.Jõulud on paras aeg mõelda enda ja elu üle järele. Kas me oleme need, kes me tahame olla? Mida see pinnaline kiirus meile annab ja kuhu see välja viib? Ehk oleme paremat väärt? Selleks tuleb astuda klikist kaugemale. See muideks polegi nii lihtne, sest harjumuse jõud on suur ning sellele vastu astumine nõuab pingutust. Klikkamine on süvenemise vaenlane. Süvitsi minek, see on pinnalisuse vastu sõtta minek.
On kummaline, kuidas üks ajalooline sündmus – Jeesuse sünd, on ennast ümbritsenud mitme pealiskihiga. Me teeme üksteisele kingitusi, me süütame küünlad, me käime jõuluõhtul kirikus. Esimene jõuluklikk, mida märkame, ongi kirevad vaateakned ja säravad tuled. Kui me klikist kaugemale ei lähe, siis jäävadki jõulud meile kommerts- ja kombepühadeks. Kui muidu on kiire, siis jõulude ajal on väga kiire. Kusagil südame sopis on isegi natukene kergem, kui see möll lõpuks mööda saab.
Kui me klikist kaugemale ei lähe, siis jäävadki jõulud meile kommerts- ja kombepühadeks.
Kui püüda vaadata klikist kaugemale, siis selgub, et jõulud pole niisama kingituste tegemise aeg. Kingiaja põhjus on selles, et jõuludel on oma algsündmus. Jumal saatis oma Poja maailma, kes elas, õpetas ja kuulutas lihtsa inimesena. Tema sõnum Jumala riigist ja patukahetsusest käis paljudele sedavõrd närvidele, et ta löödi risti, tapeti ära. Inimesed tõukasid ära Jumala kingituse. See aga ei muutnud kinkimise tõsiasja. Täna teeme meie kingitusi, sest Jumal on meile teinud kingituse.
Küünalde süütamine on levinud eriti põhjamaades. See on sümbol valguse võidust pimeduse üle. Juba Vana Testamendi prohvet kuulutas, et rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust. Usun, et me kõik oleme oma südames tundnud vahel vajadust sisemise valguse järele. Seda eriti hetkedel, kui pimedus meis ja meie ümber muutub rõhuvaks. Mitte kõik meie teod, mõtted ja soovid ei kannata valgust. Õigupoolest vaid Jumal tunneb meie südant. Jõulud on see aeg, kui tohime olla ausad iseenda ees, vaadata oma elu valguse käes sellisena nagu see on, sest Jumal armastab ausat vaatajat.
Käia kirikus võib olla kena komme, aga see võib olla ka tõeline sünnipäevapidu. Olen käinud tähtsatel koosolekutel, kuhu juba kutse saamine on suur au. Aga kõige sügavamalt on mind puudutnud need kogunemised, kuhu olen läinud peakangelase enese pärast. Kas oleme mõelnud, et jõulujumalateenistus on Jeesuse sünnipäevapidu? On pisut kohatu minna sünnipäevale harjumusest, ennast näitama, teisi vaatama, fiilingut saama, lihtsalt kombe pärast. See on hetk, kus saame astuda klikist kaugemale ja mõelda, kelle sünnipäevale me läheme.
Jõulud on lääne kristluse suurim püha. Sellega tähistame Jumala Poja sündi. See pole iseseisev sündmus, vaid jõuludes väljendub Jumala päästeplaan meile, inimestele. Me ei pea olema üksinda, võõrad iseendale ja teistele. Me ei pea takerduma kommertskärasse, arvates, et need ongi jõulud. Me ei pea pimeduses kobama, sest jõulud on valguse võidukäigu pühad. Me reageerime, kui keegi ütleb, et ta armastab meid. Jumal on meid nõnda armastanud, et ta saatis oma Poja. On hea minna jõuluõhtul selle sünnipäevale, keda me tunneme.
