12/2008
JÕULUJUTT
Oli kord üks vaene kirikuhiir, kes elas ühes suures, vanas, aga külmas kirikus. Kahjuks leidus seal toidupoolist harva ning seepärast märkas väike hiireke ühel advendipäeval kohe, et läbi kiriku hõljub magus meelõhn. „Hm," nuusutas hiireke. „Kust küll tuleb see imeline lõhn?" Sihikindlalt järgis ta oma nina. Mõne hetke pärast seisis ta ühe kuuseokste vahele asetatud suure meevahast küünla ees.
.„Oo, kui kaunisti sa lõhnad!" ütles hiireke. „Ja kuidas mina veel säran!" vastas vahaküünal. „Seda tahaksin ma lähemalt vaadata," ütles hiireke, „sest mina olen kirikusaalis ainult sellel ajal, kui kõik tuled on juba kustutatud." Seepeale otsustas vahaküünal, et ta tahab ükskord särada ainuüksi kirikuhiirele." Tõepoolest, ühel õhtul pärast jumalateenistsust, kui teda mitte väga hoolikalt ära ei puhutud, jättis küünal salaja oma tahi veidi hõõguma. Kui keegi talle enam peale ei passinud, hakkas ta väikese tuuletõmbuse mõjul uuesti põlema. Kui nüüd vaene kirikuhiir teda suures, pimedas kirikus nägi, ei saanud ta esmalt sõnagi suust. Veel kunagi polnud hiireke sellist kirikut näinud. Väike küünlaleek muutis ruumi pimeduse imeliseks valguse ja varjude mänguks. „Oo, kui ilus!" piiksus hiireke ja jooksis küünla ette. Seal lähedal oli päris valge. Väike kirikuhiir tundis põleva küünla juures mõnusat soojust nagu suvel soojal kivil lebades. „Tänan!" sosistas ta, „nii ilus pole siin kirikus veel olnud." Seejuures vahaküünal naeratas, aga ta justkui märkas, nagu oleks ta naeratades väiksemaks jäänud.
Hiireke istus küünlavalgel kaua aega. Seal oli soe ja ilus. Vaene kirikuhiir nautis imelist ööd. Tal oli tunne, nagu supleks ta meevahaküünla valguses ja soojuses. Kuid äkitselt hiireke ehmatas. „Sa oled ju väga väikeseks muutunud!," piiksatas ta. „Kas sa märkad seda alles nüüd?" vastas küünal vaiksel häälel. „Tule lähemale, ma ütlen sulle ühe saladuse," sosistas ta. Ja hiireke tervitas oma kõrvu. Meevahaküünal hakkas rääkima: „Hiireke, põleda ja kahaneda on õnn. Kas sa mõistad seda?" Hiireke raputas pead. „See, mida me ühiselt kogesime, oli võimalik vaid seetõttu, et ma ei kartnud väiksemaks jääda. Oleksin ma tahtnud jääda suureks, ilusaks, lõhnavaks meevahaküünlaks, poleks ma iial näinud õnnesära sinu tumedates hiiresilmades. Kunagi poleks ma elanud kaasa sinu rõõmule, kui ma poleks jätnud sädet oma tahti ja poleks sulle põlenud. Ilma minu säramiseta oleks kirik praegu pime ja külm ning mitte soe ja valge." „Sellest saan ma aru," ütles kirikuhiir, „kuna sa põled ja muutud väiksemaks, on siin minu jaoks nii ilus ja ma olen rõõmus. Sa kingid ennast mulle valguse ja soojusega." „Seda ütlesid sa nii ilusasti," vastas vahaküünal. „Jah, ma kinkisin ennast sulle, et sa oleksid õnnelik."
Suurte silmadega vaatas hiireke aina väiksemaks jäävat küünalt. „Õnn on põleda ja väheneda," sosistas ta. Äkitselt vahaküünal kummardus ja säras korraks eriti eredalt. Seejuures langes tema valgussära puidust nikerdatud ristilöödud Kristuse kujule altari ristil. Hiirekesele näis, nagu oleks sealt talle naeratatud. Ka hiljem oli hiirekesega sageli nii, et vaiksetel hetkedel Jeesust vaadates meenus talle meevahaküünal ja unustamatu lause: „Ma kingin ennast sulle, et sa oleksid õnnelik!"
