12/2012
Janek Mäggi
Kuidas Sa usuni jõudsid? 
Tõenäoliselt kunstihariduse kaudu. Tasapisi hakkas minuni jõudma, et kunsti tekke algpõhjus on usutunne. Loomulikult on kunstil ka teisi funktsioone: nagu kaunistamine, ümbruse korrastamine, positiivse meeleolu loomine, probleemide lahendamine. Algpõhjus seepärast, et inimesele on antud abstraktse mõtlemise võime, millega koos tekkis ka usutunne. Abstraktne mõtlemine ja usutunne on kaksikvennad. Meie perel lapsepõlves kirikuga suurt tegemist ei olnud, see oli sõjajärgne aeg.
Miks Sa hakkasid piibliainelisi maale tegema?
Ma arvan seepärast, et kunsti väga sügav algpõhjus on usutunne, mis on ka teaduse algpõhjus. Ma hakkasin 70ndatel lugema Piiblit – Vana ja Uut Testamenti, mille tulemusena tekkis mul soov seda oma elukutse kaudu teistele näidata ja väljendada. Seega soov tekkis tasapisi juba 40 aastat tagasi, mis suure tööna kulmineerus 90ndal Halliste kiriku altarimaaliga.
Millised pildid Sul "Pinna ja palgi" 50 vaimulikust tööst on kõige südamelähedasemad?
Kuigi kõik on südamelähedased, siis esimeseks ma nimetaksin "Viimane õhtusöök", sest sellel maalil ma kujutasin sümboolselt ka Püha Vaimu. Teisena nimetaks "Hiiobit". Mulle endale meeldib väga ka Usuteaduste Instituudi kabeli altarimaal ja kogu kujundus, mille ma olen teinud, sh pingid, vitraažaken, küünlajalad, altarinõud. Kindlasti ka "Aabrahami ohver". "Ristija Johannes" tuli ka päris hästi välja.
Kuidas Sinu meelest Eesti ühiskond usku suhtub?
Mitmeti. Mina ei ütleks, et eestlased on ateistid. See oleks liiga mustvalge maailm – usud või ei usu. Eestlastele on mõjunud see, et kirikuõpetajad olid omal ajal peamiselt sakslased. Rääkimata sellest, et enne reformatsiooni oli Jumala Sõna ladina keeles, millest talupoeg aru ei saanud. Eestlane on usklik rahvas, aga religiooni suhtes on ta veidi "kõõritav". Esimene ärkamisaeg tegi meile karuteene – rõhutati, et usk toodi siia tule ja mõõgaga. See ei olnud nii. Ristiusk oli eestlastele olemas juba enne sakslaste tulekut.
Mida Sa ise koged, kui Sa mõnda vaimulikku pilti teed?
Ma olen aru saanud, et mõtlemisvõime ja usutunne on kaksikvennad. Mida ma kogen? Kui ma nt „Hiiobit" tegin, siis oli see tundetasand, mis on Vanas Testamendis selle kohaga seotud. Ma ei koge loomulikult mingit ekstaasi. Ma kogen ülevat, ma ei ütleks üleloomulikku. Selline hea tunne on, et teed õiget asja. Ma tajun, et seda on vaja. Kasvõi "Pinnas ja palgis" – ta aitab visuaalselt neid tekste täiendada. Ta aitab süvendada usutunnet, ka minul endal.
Palju sa oled jälginud, mida enne Sind on tehtud?
Ma ei hakanud nt enne "Hiiobi" tegemist uurima, milliseid Iiobeid on enne tehtud. Eks ma mõningaid olin näinud. Kuid see arusaamine, milline see pilt peab olema, on mul enne maalimist alati olemas ja teiste piltide najal ei ole seda mõtet täiendada.
Vanadel aegadel ainult piibliteemalisi pilte tehtigi. Mis roll on vaimulikul kunstil tulevikus?
Kaasaegses kunstis on rohkem esil sotsiaalsed, poliitilised ja inimeste vaheliste suhete probleemid. Kuid kunstis võib tekkida uus lähenemine ka religioossetele piltidele. Kui toimub taas mõni katastroof, siis tekib kindlasti uus pöördumine. Praegu on väljendusvahendite muutumisega (foto, video jne) võib-olla suund käsitsi maalitud piltide vähenemisele. Viimastel näitustel vaimseid pilte eriti ei ole, aga tulevikku on väga raske ette ennustada. Kujutava kunsti osatähtsus on inimkultuuris teisenenud – tänu tehnoloogiatele. Praegu saab arvutiga fotot muuta, nagu igaüks ise tahab. Lääne maailmas ma suurt religioosse kunsti tõusu praegu ei näe.
Kust Sa altarimaalideks inspiratsiooni said? 
Mind on alati huvitanud kirikute interjöörid – kõik, mis on nendesse müüridesse ja esemetesse salvestunud. Kui tundlik inimene läheb kiriku ruumi, kus on palju palvetatud, paari pandud ja maha maetud – need ruumid on mulle alati meeldinud – ma tunnen seal ennast hästi. Kuna see on koht, kus inimesed tulevad kokku ja ei mõtle nii palju oma igapäevastest muredest – nad mõtlevad kõik ühel samal lainel ja kuulavad evangeeliumi ning see energia kontsentratsioon säilib aastaid.
Kuigi Halliste altari ma maalisin oma ateljees – ta on neljast maalist kokku pandud, aga ma mäletan selgelt, kuidas selle suure, üle 4 meetri kõrge risti ülespanek oli – kui ma seda esimest korda tervikuna nägin, tekkis mul küsimus, et kuidas ma selle ikka tegin ja valmis sain?! Kui ma aasta pärast kohal käisin ja vaatasin, siis oli väga ülev tunne, et ma selle ikka tegin. Võib-olla on sellest kellelegi kasu. Ma loodan.
Mis need vaimulikud tööd Sulle endale andnud on?
Olen neid töid teinud üle 20 aasta. See on olnud vaimse arenemise ja kasvamise protsess. Mulle on meeldinud neid teha. Loomulikult on nad mind mõjutanud – kui inimene midagi teeb, siis tasapisi ikka mõjutab, eelkõige vaimset arengut. (Naerdes.)
Milline on tuleviku kirik?
Kui meie ajal ehtida või rajada kirikut, soovitan säilitada traditsioonilist ruumikompositsiooni. Teiste hoonetega võib eksperimenteerida, aga kirikuga mitte. Kui inimene kontsentreeritud vaimse asjaga tegeleb, on hea, kui ruum on sümmeetriline – nagu kirikus tuled uksest sisse, otse on altar, mõlemad pooled on sümmeetrilised. Et su tähelepanu koonduks altarile. Tuleviku kirik peab jätkama traditsionaalset vormi. Ta peab koonduma keskpunkti, kus on kõige püham paik.
