07-08/2015 
Helle Liht ja Einike Pilli
Lõuna-aafriklased kutsuvad ennast vikerkaare-rahvaks. Esimest korda kasutas seda terminit peapiiskop Desmond Tutu, kes kirjeldas nõnda apartheidi-järgset Lõuna-Aafrikat pärast esimesi demokraatlikke valimisi 1994. aastal. President Nelson Mandela võttis termini innukalt omaks ja laiendas selle sisu, panustades väsimatult erinevate rahvuste ja kultuuride rahumeelsesse ja üksteist toetavasse koos-eksisteerimisse. Rahvas tuli kaasa.
Ajalooliselt on Lõuna-Aafrika rahvas kujunenud väga mitmekesiseks, koosnedes paljudest kultuuridest ja erineva nahavärviga inimestest. Erinevused on olnud pikka aega konfliktide, rõhumise ja vihkamise allikaks ning selle jäljed on tänagi veel väga nähtavad. Erinevad (naha)värvid, mis on ühiskonnas tihti eraldusmärgiks ja põhjuseks pöörduda üksteise vastu, on vikerkaares põimunud ühtseks tervikuks, et selle kaudu saaks nähtavaks Jumala loomingu ilu. Kutsudes ennast vikerkaare-rahvaks, tahavad lõuna-aafriklased erinevuste ilu muuta reaalsuseks oma ühiskonnas.
Osa meie reisist viis Robbeni saarele, mis oli Lõuna-Aafrika suur vangla nii kriminaalide kui ka apartheidi valitsuse vastu mässajate jaoks. Nelson Mandela veetis sellel saarel 18 aastat oma 27 aasta pikkusest vangistusest. See saar ongi üks neist paikadest, kust vikerkaar hakkab Lõuna-Aafrika taeva poole kerkima. Apartheidi valitsus (1948–1994) oli ajanud inimesed oma kodudest välja ja koondanud erinevate nahavärvidega inimesed (v.a valged) eraldi suletud ja väga viletsate tingimustega piirkondadesse (township), püüdes neid omavahel võõrandada ja vaenu õhutada. Vanglasse saadetud erinevatest rahvustest apartheidi režiimi vastu võitlejatele sai Robbeni saar aga hoopis kohtumispaigaks. Seal õpiti üksteist mõistma, hindama, vangistuse tingimustes koos hakkama saama ja edasi minema. Isegi valgetele vangivalvuritele ulatati sõbrakäsi – 'värvilised' kinnipeetavad õpetasid 'valgeid' valvureid lugema, et nad saaksid oma ametiredelil tõusta.
Vikerkaarevärviline oli ka Maailma Baptistiliidu (BWA) kongress Durbanis, Lõuna-Aafrikas. Kongressi teemat „Jeesus Kristus, uks" (Jh 10:9) avati erinevatest perspektiividest ja paljude erinevate inimeste poolt. Einike Pilli pidas ühe üheteistkümnest piiblitunnist – kristlike juhtide valikust eneseohverduse ja enesekesksuse vahel. Toetudes Hs 34. peatüki ja Jh 10. peatüki tekstidele, selgitas ta, et peamise erisuse heade ja halbade karjaste vahel teeb see, kas nad hoolivad "lammastest" nii, et juhatavad nad Kristuse armu juurde. Mida raskemad on ajad, seda olulisem on juhtide roll rahva suunamisel.
Iga viie aasta tagant valitakse BWA-le uus president. Sellel kongressil kinnitati presidendiks lõuna-aafriklane Paul Msiza. Pauli sõnum kongressile oli, et kõikidele rahvastele on vaid üks lootustandev uks – Kristus –, millest nad on kutsutud sisse minema. Kristlastel, ja meil nende hulgas, on aga sageli kalduvus hakata uksehoidjateks ja võtta endale otsustamisõigus, kes saab uksest sisse ja kes mitte. Nii pannakse uksele ette riive ja lukke või dekoreeritakse seda nõnda, et see ei paistagi enam välja. Uks tehakse kirevaks, kuid sisse saavat ainult ühte õiget värvi "lambad"... Vikerkaare ilu peitub aga selle värvikülluses.
22.–26. juulil toimunud BWA kongressil osales umbes 3000 inimest rohkem kui 80st riigist. Tänavune kongress oli esimene, mis toimus Aafrika mandril. Järgmine kongress peetakse 2020. aastal Rio de Janeiros, Brasiilias. Maailma Baptistiliidu kogudustes kokku on umbes 40 miljonit liiget.
