Usurändur lõpetas ilmumise

Märts 2020 24 usur6ndur
Üllas Linder, Usuränduri-huviline

Eelmise aasta ajakirja Usurändur ainus number jääb toimetaja Asta Kaupsi sõnul viimaseks. Miks?
Ehk seletab põhjuse ära asjaolu, et kui esimese Usuränduri väljaandjaks augustis-septembris 1952 oli Ülemaailmne Eesti Baptisti Keskkoondis, siis 2019. aasta numbri andis välja Toronto Eesti Baptisti Kogudus. Kunagine mitmel maal tegutsenud eestikeelne baptistiliit on kokku kuivanud ja järele on jäänud üksainus kogudus. Mitte usklikud pole kadunud, vaid keel on muutunud. Kodumaalt lahkunud eestlaste järeltulijad on saanud osaks oma uute asukohamaade rahvastest. Midagi pole parata, 1944. aastast on möödas juba 76 aastat.

Usurändur hoidis seda vaimulikku joont, mis Eesti baptistikogudustel oli enne Teist maailmasõda.

Vajalik ja kohane
Usuränduri töö lõpetamine ei tähenda mingil juhul ebaõnnestumist. „Sinu käes on kõik minu ajad,“ tsiteeris viimases numbris ajakirja toimetaja Asta Kaups Piiblit. Usurändurit oli väliseesti usklikele pärast kodumaa kaotust ja mööda maailma laiali hajumist väga vaja. Tehti küll paar katset mitmel maal ajakirju välja anda – Rootsis ilmus Kodumaa Hääled ja Austraalias Koidikul – aga siis otsustati ühise ajakirja kasuks. Selle nimeks oli esimesel aastal Teekäija Armuhääl, mis ühendas kodumaal ilmunud baptistide ja priilaste ajakirjade nimed, aga teisel ilmumisaastal muudeti nimi Usuränduriks.
Tänapäeva elektroonilise meedia ajastul ei suudeta enam mõista paberajakirjanduse tähtsust. Aga pärast sõda oli ainsaks iga väliseesti baptistini jõudvaks sõnumiviijaks võimalik saada vaid ajakirjal. Sellega sai usklikke omavahel ühendada ja neid kasvatada, viia neile infot, hoida koguduste õpetust. Usurändur oli ka väljund nendele, kes suutsid ja tahtsid kirjutada.
Oma loomult oli Usurändur konservatiivne ajakiri. Ta hoidis seda vaimulikku joont, mis Eesti baptistikogudustel oli enne Teist maailmasõda. Ajakirja väljaandjatele ja lugejatele oli oluline säilitada mälestust vabast Eestist ja selle kogudustest. Õpetus oli Kristuse-keskne ja tõsiseloomuline. Kui mingi ajavaim õpetust mõjutaski, oli see vana aja vaim.

Ärgem unustagem!
Kogu ilmumisaja jooksul oli Usuränduril ainult neli toimetajat: Richard Kaups (eluaastad 1897–1979), Linda Reins (1901–1991) ning abielupaar Peeter (1923–2006) ja Asta Kaups. Kolm esimest neist toimetasid ajakirja kuni oma surmani.
Usuränduri autorite ja tegijate hulgas olid Eesti baptismis väga tuntud inimesed. Lisaks toimetajatele võiks nimetada Karl Kaupsi, Osvald Tärki, Kaljo Raidi, Voldemar Korjust, Evald Mändi, Edgar Toompuud, Taimi ja Artur Proosi, Jüri Puusaagi, Daniel Heinrich Mattsonit, Hendrik Kokamäge, Aarand Roosi, Harry Ellerit, Ilmar Kaevatsit, Herbert Kirvest, Karl Vaiklat, Henry Sülda, Villi Vinki. See ei ole pingerida ning häid kirjutajaid ja kaasaaitajaid oli muidugi veel.
Õnneks muutusid Eestis ajad paremuse poole. Väliseestlased hakkasid kirjandust saama ka kodumaalt, kus oli oluliselt rohkem kirjutajaid. Eesti vabanemise järel ei olnud väliseestlased enam pagulased. Sellega muutus ka Usuränduri tähendus. „Eks igal asjal on oma aeg – aeg teha ja aeg lõpetada. Olen väga tänulik, et mulle usaldati selline töö,“ kirjutas Asta Kaups käesoleva kirjatüki autorile.
Usuränduri ilmunud numbrid pole kuhugi kadunud. Neist saab ikka veel lugeda väärikate autorite jutlusi ja muid kirjutisi, tutvuda koguduste ajalooga. Usuränduris on palju elulugusid. Vaimuliku luule armastajad leiavad sealt samuti mõndagi. See ajakiri saab veel jätkata oma tööd, kuigi ta enam ei ilmu.
Iga ajakirja tuleb hinnata selle järgi, kuidas ta oma otstarvet täitis. Usurändur kajastas stabiilselt oma väljaandjate ja lugejate vaateid, andis operatiivset infot kogudustes toimuvast, edastas uudiseid teistest maadest ja ilmus regulaarselt, kuni tema aeg sai täis. Täname Jumalat Usuränduri eest!
Tõenäoliselt arvab mõnigi, et Usurändur oleks siiski võinud kuidagi oma ilmumist jätkata. Las ta siis sünnib väärt algatustes teiste nimede all ja teistes vormides uuesti. Võtkem eeskuju eelmistest põlvkondadest ja täitkem oma koht praeguses ajastus, nagu nemad tegid seda oma omas. „Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine,“ kirjutas apostel Paulus (1Kr 15:58).